Eelmise nädala teisel poolel oli meil võimalus osaleda üleriigilisel õppejuhtide koostööpäevadel. Konverentsi tüüpi koostööpäevad olid sisustatud ettekannete, kohtumiste ning õppekäikudega. Kuulates ettekannete tegijaid, olid kuklas küsimused, et kas seni oleme Ahja kooliperega teinud kõik mis võimalik, et toetada õpilaste arengut ning mida veel võiks ning jõuaks teha? Õppisime ka ise, näiteks tehisintellekti kasutamise võimalusi tundma. Kuulasime Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajate selgitusi lähematel õppeaastatel toimuvate muudatuste kohta koolilõpetamiseks vajalike eksamite korralduse osas.
Ajaloolase ja õppejõu David Vseviovi ning psühholoog Ülli Kukumägi ettekanded olid sellised, millest tahaks teilegi edastada noppeid.
Tausta tajume me kõik: teadmiste hulk kasvab pöörase kiirusega, info on hõlpsasti kättesaadav. Mida siis sellises olukorras õpetada, mida jätta õpetamata? Parafraseerides Vseviovi - olulised on väärtused. Süda läks soojaks. Friedebert Tuglase nimelises Ahja Koolis oleme viimased paar õppeaastat toimetanud väärtuspõhiselt. Õpihimu, koostöö ning ettevõtlikkus on olnud meie lipulaevadeks. D. Vseviov: “Kui väärtused pole paigas, sellel kõigel (teadmistel) ei ole mitte mingisugust mõtet. Stalin luuletas, Hitler maalis, aga nende väärtuste süsteem oli paigast ära.” Paneb mõtlema, eks ole? Samuti rõhutas Vseviov seoses kooliga selliseid väärtusi nagu isiklikud suhted ning atmosfäär - mitte ainult õpilased-õpetajad, vaid ka kolleegid omavahel jne.
Igipõline küsimus… kuidas saada (noored) inimesed õppima? Vseviov: “Oluline on tekitada huvi. Kui on huvi, saad kõik asjad selgeks. Kui huvi ei ole, on loo-tu-se-tu”. Ning veel üks suurepärane mõttetera D.Vseviovilt: “Kui me ei leia argumente olevikust, hakkame otsima neid minevikust”.
Psühholoog Ülli Kukumägi on ühtlasi ka koolitaja ning töötab ka Eesti noorte tippsportlastega. Tema ettekanne oli nii tempokas ja tihe, et siinkohal toome ära vaid jäämäe tipu:
“Tänamine võib tänapäeval mõnel juba jalad alt ära võtta.”
“Muretsemine halvab ka kogu meie käitumise.”
“Aju eelistab üht asja korraga. .. Multitasking - jätame nüüd selle ära..”
“Kui enesehinnang on madal, siis ei julgegi inimene midagi ette võtta, ja nii ei saa ka tagasisidet, kas ma õnnestusin või mitte.”
“Ebaõnnestumiste järel tuleb uuesti proovida - (selles osas on) vanemate eeskuju oluline.”
“Kas inimene ise ka tahab seda, mida temalt oodatakse?”
“Enesehaletsus on täiesti mõttetu tegevus. Allaandmine on õpitud.”
“Sisendist sõltub väljund ehk tulemus.”
“Äkki keegi teeb.. ei, ise tuleb teha!”
“Me korjame teiste emotsioonid üles.”
“Olge koos nendega, kes teid inspireerivad.”
Ja eriline tervitus nüüd kõigile neile, kes on märganud, et viimastel õppeaastatel oleme oma koolis tegelenud eesmärgistamisega! Ülli Kukumägi: “Mida täpsem on eesmärk, seda kindlam on, et toetudes tugevustele, mitte nõrkustele, saame me edasi.”
Koostööpäevadele pani punkti Helsingi Ülikooli õppejõud Minna Huotilainen, kelle uurimisvaldkonnaks on olnud füsioloogilised vajadused ja õppimine. M. Huotilainen: “Uni on vajalik selleks, et liigutada infot pikaajalisse mällu… Magades töötleb aju ka emotsioone. Seda on tarvis ajule heaks seisundiks. .. Regulaarne söömine ja füüsiline aktiivsus päeval aitavad heale unele kaasa. Sotsiaalsed suhted samuti. .. Kõik õppimiseks tehtavad head pingutused haihtuvad, kui ei maga hästi.”
Nii palju on veel, mida võiks ja tahaks teiega jagada neist kahest päevast. Kel huvi, küsige 🙂
Mõtted pani kirja Annely Tubin