LUULE
MINU TULEVIKU KOOL
HOMMIKUL MA MAGAN KAUA,
KOOLI LÄHEN KELL 11,
KLASSIS LEIAN OMA LAUA,
KOHAL AINULT POOLED MEIST.
KELLELGI EI OLE KOTTI,
ÕPIKUIDKI ME EI VAJA,
ÕPIME ME LÄBI NETI,
SIDNI MEIE ÕPETAJA.
MUSSAT ANNAB LEMSALU LIIS,
KÜLLA TULEB MEILE VIIS
KUULSAMAT LAULJAT SIIS.
HINDEKS KÕIGIL MEIL ON VIIS.
TEISTEKS ÕPSIDEKS MEIL KUULSAD
VLOGIJAD JA BLOGIJAD,
HENSUGUSTA JA MARIA,
KARLIKE JA DEANABANANA!
Helena Pallandi Friedebert Tuglase nimeline Ahja Kool 3. klass Juhendaja: õpetaja Leili Rood
Minu tuleviku kool
pole ainult laud ja tool.
Suhkruvatti saab seal lõunaks,
et sõpradega joosta jõuaks.
Tunde selles koolis pole
ja see ei ole üldse kole.
Meil on seal bassein ja saun
raadiost kostub lõbus laul.
Minu tuleviku kooli
võib kaasa võtta lemmikloomi,
hommikul, kui pakid koti
võid kaasa võtta oma roti.
Iti Adeele Aasmäe 2.klass Fr.Tuglase nim Ahja Kool Õp Ülla Rebane
Tuleviku kool
Soovin oma kooli 12 klassi,
seal eal ei küsita koroonapassi.
Tunnid mul algaks alles kell kümme,
kaduda jõuaks enne unine tunne.
Kooli ei tassiks ma rasket kotti,
õppimiseks jätkuks siis motti.
Õpikud ees ootaks mind koolis,
mina istet vaid võtaks oma mugavas toolis.
Arvutades, harjutades, ise järgi proovides
selgeks uued õppetükid saavad nagu soovides.
Karolin Maisvee Friedebert Tuglase nimeline Ahja Kool 3.kl Juhendaja: õpetaja Leili Rood
Minu tuleviku kool
Robot seisab klassi ees,
diivanid on klassi sees.
Hommikul vara kooli ei lähe,
kodus õppimist on vähe.
Kirjutama me ei pea,
nutiseadmes olla hea.
Sander Kade Friedebert Tuglase nimeline Ahja Kool 3. Klass Juhendaja: õpetaja Leili Rood
Minu tuleviku kool
Portaali kaudu kooli jõuaks,
sinna minema peaks lõunaks.
Õpetajaid poleks vaja,
rõõmust rõkkaks terve maja.
Kommimasin puistaks kommi,
basseini hüppaks kõrgelt pommi.
Kui ma koolitöödest väsin,
robotil kõik teha käsin.
Unistada on ju tore,
kuigi päriselt see kool ei ole.
Õiges koolis õpetaja,
sest ka tarkust oleks vaja.
Tevor Kiho 2.klass Fr.Tuglase nim Ahja Kool Õp Ülla Rebane
Lugeda on vahva
Harry Potter, võlumaa,
seal ma tahaks elada.
Pipi Pikksukk, seiklused -
see väike plika minu sees.
Mary Poppins, vihmavari,
lendav naine ja lastekari.
Narnia, üks kapike,
seal sees on maagia maake.
Raamatud, fantaasia –
sisene enda maailma.
Luuletus või raamat,
ära vaid kaant sa vaata.
GERTRUD KOLSAR Põlva Kool, 5.c klass juhendaja Maarika Asi-Lang
Need sõnad
Need sõnad, leidlikud ja loovad,
ehitavad losse, teevad meist loomad.
Need tõmbavad maha maju
ja ei tunnista külade kadu.
Need sõnad, leidlikud ja loovad,
tellistest kindlusi loovad.
Sõnad tindis, tint paberil, paber nahas,
need pistavad pokri või lasevad vabaks.
Need sõnad, leidlikud ja loovad,
tuule eest varjavad ja soojust esile toovad.
Samas oma ridadega linnu maha põletavad
ja sulle hingepiinu valmistavad.
Hiie Lee Posti Mehikoorma Põhikool 6. klass õpetaja Anne Konsap
Lugeda on vahva!
Võtan kätte raamatu,
pole ma ju saamatu!
Keeran kohe lehekülje,
hakkan hoolsalt lugema!
Miks ma võtan raamatu?
Mis mul teha paremat?
Lugeda on huvitav,
küll ma hiljem suvitan.
Jari-Martti Salonen 5d klass Põlva Kool Õp. Imbi Vent
Lugeda on vahva!
Lugeda on tore!
Lugeda on vahva!
Lugeda on mõnus!
Lugeda on lõbus!
Miks on lugeda tore?
Miks on lugeda vahva?
Miks on lugeda mõnus?
Miks on lugeda lõbus?
Kuidas on lugeda tore?
Kuidas on lugeda vahva?
Kuidas on lugeda mõnus?
Kuidas on lugeda lõbus?
Lugeda on lihtsalt tore!
Lugeda on lihtsalt vahva!
Lugeda on lihtsalt mõnus!
Lugeda on lihtsalt vahva!
Karmo Kosk 6d klass Põlva Kool Õp. Imbi Vent
Kuidas tekkis minu kool
Elas kord üks õpetaja. Ta oli väga kurb, sest tal polnud kooli, kus õpetada. Tema eriala oli tulnuka keel ja sellepärast ei tahtnudki keegi teda oma kooli õpetama.
Ühel päeval otsustas ta minna kosmosesse otsima kohta, kus õpetada tulnuka keelt. Kui ta oli jõudnud Marsile, küsis ta sealsetelt elanikelt, kas ta saaks tulla õpetama nende emakeelt – tulnuka keelt. Tulnukad vastasid, et nad isegi ei tea, mis see kool on. Õpetaja selgitas neile ning tulnukad ehitasid õpetaja juhendamisel koolimaja, mille nimeks pandi Marsi kool. Kümme minutit pärast koolimaja valmimist hõljus aga maja minema. Õpetaja oli väga kurb ja läks planeedile Maa tagasi.
Umbes poole aasta pärast märkas ta sedasama koolimaja Maa poole lendamas. Ta võttis auto ja proovis minna täpselt sinna, kuhu hoone maandub. Hõljuv kool maandus Eestimaale, täpsemalt Põlva linna ja Kesk tänavale. Sinna jõudis ka õpetaja. Inimesed kogunesid vaatama, mis maja see on. Õpetaja võttis uudistajad vastu. Elanikel oli väga hea meel, et nende linnas on nüüd kool. Üheskoos panid nad koolile nimeks Põlva Kool. Õpetaja hakkas tulnuka keele asemel õpetama hoopis eesti keelt.
EMMA LIBLIK Põlva Kool, 5.c klass juhendaja Maarika Asi-Lang
Kuidas tekkis minu kool
Kord elasid kolm õde. Nad olid tulnukad ja nende nimed olid Milka, Milky ja Milke. Milka oli kõige parem arvutaja, Milky oli kõige parem joonistaja ja Milke oli küll kõige noorem, aga ta luges rohkelt ja kirjutas isegi praegu ühte raamatut. Ega nad väga vanad olnud – Milka oli 14, Milky 13 ja Milke 11.
Ühel päeval, kui Milka arvutas, Milky joonistas ja Milke kirjutas, tuli viimasele hiilgav mõte. Nad olid külastanud eelmisel aastal planeeti 1096667 või nagu selle elanikud ise seda kutsusid – planeeti Maa. Milkele tuli mõte, et nad võiksid ehitada koha, kus õpetada selle planeedi väikestele elanikele asju, mida nad ise juba oskasid. Siis oleks planeet Maa sama tarkade elanikkudega nagu Milka, Milky ja Milke koduplaneet Alfa 751.
Kõigepealt ehitasid õed oma planeedil selle hoone valmis. Nad tegid kolm korrust ja palju tubasid, hoonel oli ka palju aknaid. Nüüd ronisid Milka, Milky ja Milke suurde kosmoselaeva. Selle all olid pikad ketid, kuhu õed said hoone kinnitada.
Kosmoselaev tõusis lõpuks õhku ja nad hakkasid Maa poole kihutama. Teel arutasid nad kaua, mis saab maja nimeks ja lõpuks otsustasid, et nimeks saab kool. Varsti oligi kool planeedil Maa.
Milka, Milky ja Milke otsustasid kooli juhtimise anda oma hea sõbra kätesse. Üks parimaid selle sajandi ajarändureid oli Koit Nook ja talle usaldasid õed tulnukad kooli. Koit Noogist sai uue kooli direktor. Kõik lapsed harjusid ruttu uue kooliga ära ja käivad seal tänapäevani.
KIRKE JAAKMEES Põlva Kool, 5.c klass juhendaja Maarika Asi-Lang
Kuidas tekkis minu kool
Kord tulid kaks tulnukat Maa peale. Nad tulid suure ja uhke kosmoselaevaga, mis oli sinist värvi. Tulnukad ise olid lillat värvi ja nendel oli üks silm. Varbaid polnud ka ühel jalal viis, vaid hoopis kolm. Ühe tulnuka nimi oli Põlva ja teise nimi Kool.
Nad tahtsid hakata Maal elama, aga kõigepealt oli vaja elamiseks sobiv maja ehitada. Nad maandusid täitsa metsa sisse ja mõtlesid, et see on majale sobiv koht. Kuid kõigepealt tuli sealt mets maha võtta. Seda tegid tulnukad kirvestega, mille olid kosmosest kaasa võtnud. Kui mets maha võetud, hakkasid nad vundamenti ehitama. Edasi tulid seinad ja siis katus. Lõpuks pidid nad majale aknad ja uksed ette panema ning sisustama ja valmis see oligi. Tulnukad olid kiired ehitajad ja maja sai valmis ainult kahe nädalaga.
Maja tuli suur, sest tulnukad mõtlesid, et kui teha, siis juba suur ja korralik. Hoone oli valget värvi ja kolme korrusega. Tulnukad tahtsid majale ka nime ja mõtlesid, et võiks selle oma nimede järgi panna. Niimoodi saigi maja nimeks Põlva Kool. Tulnukad asusid sinna elama ja elasid seal toredasti hea mitu aastat. Kuid mida kauem nad seal elasid, seda rohkem hakkasid igatsema kosmost, oma peret ja sõpru.
Ühel päeval läksid tulnukad kosmosesse tagasi. Maja seisis tükk aega tühjana. Selle ümber aga kasvas linn ja sinna hakkas tulema järjest rohkem rahvast. Inimestel tekkis vajadus hariduse järele ja selleks oli vaja ehitada maja. Sobivat kohta otsiti pikalt, kuni inimesed märkasid tulnukatest maha jäänud hoonet. Kuigi oli ka muid paiku, kuhu ehitada, tundus tulnukate maja kõige sobivam. Nii tuligi majja kool. Loomulikult sai selle nimeks Põlva Kool ja see on üks väga tore koht.
LIISA AVIKSON Põlva Kool, 5.c klass juhendaja Maarika Asi-Lang
Lugeda on vahva!
Mu lemmik koht on raamatukogu,
seal on raamatuid terve rodu-
neile kõikidele võiks ma pakkuda kodu.
Mulle lugeda meeldib iga päev,
seda teen sageli koduteel.
Vahel olen lugenud isegi kelgumäel.
Lugedes mul heaks läheb meel.
Parim raamat on "Pipi Pikksukk",
seda lugedes ei tule peale tukk.
Kristofer Kangur 6. klass Friedebert Tuglase nimeline Ahja Kool Juhendaja õp. Ilvi Suislepp
Lugeda on vahva!
Mulle meeldib lugeda,
see on vahva tegevus.
Nii ma palju teada saan,
nii mul palju meelde jääb.
Kui mul igav tunne on,
võtan kätte raamatu.
Asun seda lugema,
tuju kohe parem on!
Oliver Rood 5. klass Friedebert Tuglase nim Ahja Kool Juhendaja õpetaja Ilvi Suislepp
Lugeda on vahva!
Lugesin ma raamatut,
seda tegin vaevatult.
Järjest lehekülgi lappasin
sõnad kiiremini hüppasid.
Lugesin ja lugesin,
järjest enam süvenesin.
Seiklus oli omaette,
kui raamat kleepus otsaette.
Unenäos tundus maailm helge,
Mustad tähed paberil valgel.
Kõik oli selgemast selgem,
Raamatust peidus leidsin hinge.
Ronja Mikson 5d klass Põlva Kool Õp. Imbi Vent
Luuletus koolilõpetajale
Lõppenud on sulle piin,
kool saab läbi täna siin.
Unusta nüüd kõik see ära,
lenda minema siit täna.
Rända ringi enda sees,
uju paljalt järvevees.
Täiel rinnal ela sa
Ilma mingi mureta!
Ja kui täis on saanud ring
lendu tõuseb vaba lind.
Art Apalev Mooste mõisakool, 8. klass Juhendaja: Kadi Õunap
LUULETUS KOOLILÕPETAJALE
On lennanud aeg, hetked ilusad
ning möödunud aastad ja kuud,
nüüd põnevad rännud on algamas
ning kõik on jälle uus.
Kord jooksid veel õuel,
mänguasjad käes,
rõõmusõõm põues
silmis kujuteldavad mäed.
Mälestusi kauneid
vaid meenutada saad,
unistusi maalis
su lapsepõlvemaa.
On kooliaeg Sind vormind
ning lisanud ideid
ja uusi sihte, mõtteid –
Sa ära eira neid!
Nüüd leia õige rada,
mis sihile Su viib,
kui valikuid on sada,
siis parem mõtle viiv…
Kui kukud, tõuse püsti,
ka vigu teha võid.
Kõik, mida teed, tee hästi,
on kaotus vahel võit.
Mona Rea Nerva Saverna Põhikool 9. klass Õp Ivi Luht
Luuletus koolilõpetajale ehk Tuult tiibadesse!
Sind ootavad uued
vallutamata kõrgused.
Olgu sul jõudu ja jaksu,
et mitte alla anda ja loobuda.
Aeg on nüüd lendu tõusta
ja sirutada oma tiibu,
unistada suurelt
ning leida oma tee.
Rebeca Turba, Mooste mõisakool, 8. klass Juhendaja Kadi Õunap
Luuletus koolilõpetajale
Kord kohtasin ma õpetajat,
Kes nägi koridoris lõpetajat.
Nad ajasid siis juttu
Ja aeg see lendas ruttu.
Miks see tund on nii igav?
Miks see järv on nii sügav?
Küsisin siis õpetajalt
Ja nägin jälle lõpetajat.
See päev võiks juba läbi olla
Ning vaheaeg see rutem tulla.
Oeh, lõpuks siis ma koju sain,
Ja kahe koju kaasa tõin.
Siis rääkisin ma lõpetajaga
Ja istusin siis õpetajaga.
Küll sel lõpetajal veab,
Et koolist minema nüüd peab.
Nüüd õppimisest lahti sai
Ja lõpuks käes on jälle mai
Ma soovin talle kõike head
Ja elukooliks lahtist pead.
Sirelin Käo 7.b Põlva Kool Õp. Maia Punak
Raamat ja mina
RAAMAT, mind haarad oma embusesse,
käest ma panna Sind ei suuda,
mind lummad oma võimusesse,
Sind taas lugema tahan asuda,
olen tõmmatud Su sündmustesse.
Mõttelend ja sündmustik nii paeluv,
lugeda soovin lehekülgi alalõpmata,
tegelaskujude elu on niivõrd võluv,
käia kaugetes maades ilma kohale minemata ,
minu ööpäeva on raamat kuuluv.
Raamat oled väärtuslik,
Sinu seltsis olen õnnelik,
olen Sinu autori suhtes aukartlik,
väärtraamat endale kingita ainuvõimalik.
Olen raamatutele nii tänulik!
Ave Plakk Friedebert Tuglase nimeline Ahja Kool Õpetaja luuletus
Raamat ja mina
Raamatuid täis on terve me maailm,
kiusatusele vastu ju panna
ei saa tegelikult mitte keegi meist:
teki alla pugemast ja
peituda eemale sellest maailmast nii kurvast
ja juua paar tassikest teed
et tunda kasvõi korraks
et kõik on korras.
Raamat on parim sõber,
keda endale tahta:
ta pühib su pisarad,
paitab su hinge
ja toob naeratuse su näole.
Ka raamatu lõpus
tundub kõik nii igavene,
nagu miski ei saaks otsa,
aga see on kõigest kerge pettemanööver.
Ta lahkub ja lõpetab kõik hea
ning toob siis korraks kahe jalaga maapeale.
Hüvastijätt – see kõige räigem,
halastamatu ja laastav.
Autor: Annette-Mari Uudam Kool: Võnnu Keskkool Klass: XI Õpetaja: Maarika Arimäe
Raamat ja mina
Raamatu kui juba kätte võtan,
kohe tean siis, mida tuleb teha:
kirjatüki kiirelt üles kütan,
kuni endastki saab hõõguv keha.
Hõõgun kogu lugemise aja,
tahan leida ainulaadset võtet,
et ka teised mõistaks, mida vaja,
taipaks lugemise tähtsat mõtet.
Küll kord nad leiavadki raamatu!
Võib-olla keegi midagi veel küsib,
võib miski jääda arusaamatuks,
kuid lugemisearmastus – see püsib!
Hele-Riin Karus Kanepi Gümnaasium, 10. klass Juhendaja õp. Tähte Tagel
Raamatuunelm
Haaran raamatu
ja otsin vaikset nurka,
kus aega võtta endale,
et fantaasial lasta end kanda…
Raamat mind kaasa haarab,
enesega rännuteele viib,
kirjatähed silme ees,
loen maailmast, mis unistustes veel…
Siis äkki kuskil
muremõtted pudenevad,
nutulood ununevad,
õnnelik kujutelm udulooris,
kannab mind veel uneloos.
Vaid viivuks sulgen silmad
mõeldes heale ja halvale,
ilusale õnnele laiale-
Olen leidnud millegi parema…
Karina Toots Kanepi Gümnaasium
Raamat ja Mina
Raamatukogust raamatu laenutan
Raamatuga koju aerutan
Mööda jõge, mööda sood
Vastu tuleb raamatupood
Raamatupoest raamatu ostan
Raamatu oma paadile tõstan
Mööda ookeani, mööda merd
Kätest juba jookseb verd
Kõik see vaev, kõik see piin
Koju jõudsin, olen siin
Autor: Ken-Cardo Puustus Kool: Võnnu Keskkool Klass: XI Õpetaja: Maarika Arimäe
Raamat ja mina
Raamatul liiga palju lehti,
seadus nendele ei kehti.
Raamatul on mitu poolt,
kannan mina nendest hoolt.
Osadel on sees mitu lugu,
nagu ka inimestel, mitu sugu.
Kahtlen sügavalt raamatute õigsuses,
mina aga piinlen ükskõiksuses.
Püüdlen selle poole, et oleks hea,
raamatud aga sellest midagi ei tea.
Suplen lehekülgede mõistatuses,
mida rohkem, seda suuremas ahastuses.
Mõni neist minu lemmik,
alati kui neid loen, koidab hommik.
Raamatu lõppedes tunnen vabadust,
harva isegi kurbust…
Autor: Kerda Alla Kool: Võnnu Keskkool Klass: XII Õpetaja: Maarika Arimäe
Raamat ja mina
Raamatuist palju teadmisi ma ammutan,
need kogu eluks enda külge klammerdan.
Targemaks saan iga päevaga,
lugedes mõtted silme ees jooksevad.
Sisu mul mõttemaailma toidab,
õhtu lõpuks see suur kogus mind üle ei koorma.
Nägu naerul uut teost silmitsen,
isegi siis kui väljas ilm on pilvine.
Seotud sõnad elujõudu annavad,
tihtipeale läbi raske aja kannavad.
Autor: Kevin Merilaine Kool: Võnnu Keskkool Klass: XI Õpetaja: Maarika Arimäe
Raamat ja mina
avan kaaned ja mida ma näen?
segased mõtted ja üksikud tähed.
oodates, et keegi neid mõista suudaks,
paludes, et keegi alla ei annaks.
kunagi tuleb see aeg, mil tasutud
saab kogu ootusärev vaev.
keegi ju ikka suudab hinnata ja mõista?
võib-olla olen selleks mina? või hoopis sina?
Selgitus: raamat on kurb, et keegi tema sisust aru ei saa, aga kunagi keegi ikka loeb teda ja saab aru (see võib käia ka inimese kohta).
Autor: Liisbet Paklinski Kool: Võnnu Keskkool Klass: XII Õpetaja: Maarika Arimäe
Raamat ja mina
Raamat ja mina -
ei, me pole sina peal.
Sinu põhjustatud pikki unetuid öid
ma kokku ei suudaks lugeda eal.
Lapsena mulle veel ehk meeldisid,
kui sinu lehekülgedelt sõnu kokku veerisin.
Siis aga tulid kool ja kohustused
ja kadusid lugemise soov ja nautimine.
Iga päev mind veel kummitad
ja mulle kotti hiilid sa.
Tahaksin küll hakkama saada ilma sinuta,
kuid kahjuks päris nii ka ei saa,
nii et mis muud, kui pean sellega leppima
Autor: Melanie Rässa Kool: Võnnu Keskkool Klass: XII Õpetaja: Maarika Arimäe
Mina ja raamat
Mul on kodus riiul suur,
mille kohal ripub uur.
Riiulis on teoseid sadu,
igaühel oma kodu.
Veidi uurin riiulist,
et leida raamat viiulist.
Seda juba kindlalt tean:
ise õppima sealt pean.
Sooviks lugeda veel teadust -
kasvatab see minu headust.
Ja kui veelgi aega saan,
loen läbi informaatika.
Olen usin lugeja,
mitte koolis pugeja.
Ma valmis vaeva nägema
ja raamatuid veel lugema.
Jürgen Kruuda Kanepi Gümnaasium, 12.kl. Juhendaja õp. Tähte Tagel
Raamat ja mina
Pingis pingutab laps Robloxisse autot
ja pakub, kus kangelaslennu viis autor.
Ta taipas, et arvamiste koodikodu
on raamat — mõttedisaini metsalodu.
Üleolevusest hekseldame üle —
ülelugemisel ekstra tarkus süles.
Iga peksleva südame poole jagub
ekslejast lugu, mis puudutav ja magus.
Mõte kerge lumepallihooga veereb.
Õppija sai äpi arenduse teele.
Kirjandusilmas virtuaalset sõpra näeb.
Loovtöö, rakendus “Raamat ja mina”, on käes.
Maris Põkka Tallinna Ülikooli emakeeleõpetuse praktikant Mooste Mõisakoolis
Raamat ja mina
Sinu lehtede vahel peidus on maailm,
mida ette kujutab avatud silm.
Sinu lehtede vahele tahaksin kaduda,
unustada või uut maailma aduda.
Sinu lehtede kaudu ringi saan rännata,
avarast kõrbest kuni džunglini lennata.
Tahan, võin joonelt ma Jaapanis olla,
tahan, võin sooja Egiptust ka tunda.
Tahan, võin joosta koos Bullerby lastega,
tahan, võin tunda end andeka lapsena.
Tahan, võin keisriga lahingus võidelda,
tahan, võin uiskudel võistlustel võistelda.
Sinuga loovusel pole mul piire,
lehtedel silmad teevad vaid tiire,
õrnalt veel paitan viimaseid lehti,
küll on õnn, et raamat! sind tehti!
Autor: Pirjo Pall, Friedebert Tuglase nimelise Ahja Kooli direktriss
PROOSA
Kaks sõpra
Elasid kord kaks sõpra. Neile meeldis üksteisele naljakaid sõnumeid ja videosid saata. Kord saatis üks sõpradest nii naljaka loo, et teine sõber kukkus suurest naerust põrandale ja naeris seal edasi. Kui ta pole veel lõpetanud, naerab ta veel praegugi.
Aaron Zlatin 3b. Kl Põlva Kool Juhendaja: Elina Keerpalu
3 Gamerit
Elasid kord kolm Gamerit. Nad olid head sõbrad, kuigi neil polnud maju. Mängude Creatorid olid nende vaenlased-pahalased, sest Gamerid olid liiga head. Gamerid kartsid Creatoreid, sest nood bannisid Gamereid ja rikkusid mänge.
Kolm Gamerit otsustasud hakata endale maja ehitama. Esimene tegi paberist maja,
teine tegi plankudest maja ja kolmas tegi oma maja Nokia telefonidest. Kuigi esimene ja teine Gamer arvasid, et see viimane on kõige nõrgem maja maailmas, ehitas kolmas seda siiski hoolega. Kui majad valmis, siis said Gamerid omale ka Nasa arvutid, mille nad juba ammu Amazonist tellinud olid.
Ühel päeval tuli arvutimängust nende vaenlane. Ta hakkas maju lammutama, et uute arvutite sisse saada. Esimese maja lõikas ta kääridega katki. Teise maja lõhkus ära mootorsaega.
Siis jooksid esimene ja teine Gamer kolmanda majja. Mängu Creator proovis Thori haamriga Nokia maja lüüa, aga see ei töötanud. Ta oli kuulnud „Kolme põrsakese” muinasjuttu ja otsustas ka proovida mujalt lähenemist. Seejärel hüppas ta korstnast alla, aga lõi pea vastu Nokiaid ära.
Ta ei tulnud häbi pärast enam kunagi tagasi. Muidugi elasid kolm Gamerit paremini, kui kunagi varem.
Lõpp!
Artur Kozlovski Võnnu Keskkool 3.klass Õpetaja: Ene Runno
Kaasaegne muinasjutt.
Elasid kord arvuti ja inimene. Inimese nimi oli Albert. Nad olid parimad sõbrad. Alati kui Albert tuli koju, siis läks ta kohe arvuti taha. Albert oli arvutis üheksa kuni kümme tundi päevas.
Kord juhtus selline lugu. Albert läks ühel ilusal päeval kooli. Sel päeval oli klassil kontrolltöö. Albert hakkas pabistama. Talle anti kontrolltöö kätte. Kui õpetaja pärast kontrolltööd kontrollis, siis ta nägi, et Albertil oli väga lohakas käekiri. Albert otsustas, et edaspidi on ta ainult pool tundi päevas arvutis ja harjutab rohkem oma käekirja. Nüüd on Albert väga nutikas poiss ilusa käekirjaga ja ta elab rõõmsalt elu lõpuni.
Bert Luts 3d kl Põlva Kool Juhendaja Ülle Rull
Paks poiss ja tema unistus
Elas kord poiss nimega Timmu. Tema suureks unistuseks oli saada jalgpalluriks. Timmu oli päris tüse poiss ja sellepärast naersid kõik tema unistuse üle. Keegi teda oma võistkonda ei soovinud. Timmu käis õhtuti üksi harjutamas. Ta oli tegelikult päris hea mängija, kuid keegi ei teadnud seda. Ühel päeval võttis Timmu julguse kokku ja läks jalgpalliväljakule. Ütles poistele, et teeme jalgpallivõistluse. Kõik poisid hakkasid naerma, kuid olid võistlusega nõus. Võistlus oli kestnud viis minutit, kui poisid said aru, et Timmu vastu ei saa. Timmust sai väga populaarne poiss ja kõik tahtsid teda oma võistkonda. Timmu unistus täitus.
Gregor Varjola Põlva Kool 3.b klass Juhendaja: Elina Keerpalu
Kaasaegne muinasjutt
Elas kord üks tüdruk, kelle nimi oli Riina. Ta sai sünnipäevaks arvuti. Tüdrukule väga meeldis oma kingitus. Ühel päeval otsustas ta arvuti kooli kaasa võtta. Kõikidele sõpradele meeldis Riina arvuti. Riina oli enda üle väga uhke. Ta lubas sõpradel selles vahetunni ajal Robloxi mängida, sest Riina ei olnud kade tüdruk. Aga peagi küsiti arvutit iga vahetund ja sõber unustati täitsa ära. Tüdruk oli kurb, et sõbrad pidasid arvutit temast tähtsamaks. Ta läks koju ja mõtles, et võiksin arvuti mõneks ajaks koju jätta.
Kui Riina kooli tagasi läks, tahtis ta väga teada, mis sõbrad ütlevad. Sõpradele ei meeldinud tüdruku plaan, nad olid temas isegi pettunud ja solvunud. Riina läks jälle kurvalt koju. Aga siis tuli tal idee, et jätaks arvuti veel nädalaks koju. Ta läks kooli, aga tuli ikka kurvalt koju. Nii oli koguni kolm päeva järjest.
Neljandal päeval taipasid sõbrad, mis nad olid teinud ja miks Riina kurb oli. Nad palusid vabandust, et unustasid ära oma hea sõbra ja tema lahkuse ja lubasid ennast parandada.
Riina andis neile andeks. Nad olid kõik jälle sõbrad. Nüüdsest tundsid nad rõõmu toredatest koosolemistest ja ka teiste uutest asjadest, aga tähtsamaks pidasid sõprust. Nende sõprus muutus tugevamaks ja kestis igavesti.
Hanna Avikson 3.d kl Põlva Kool Juhendaja Ülle Rull
Printsess Elisabet
Elas kord üks printsess Elisabet. Ta elas suures ja uhkes roosas lossis. Printsessil oli väga palju mänguasju, aga talle meeldis ainult telefoniga mänge mängida. Ühel päeval hakkasid Elisabetil silmad valutama ja ta viidi arsti juurde. Arst ütles, et telefon on tema silmad haigeks teinud ja ta peab hakkama suuri prille kandma. Printsess nuttis ööd ja päevad. Haldjas lubas Elisabetile, et kui ta telefoni ära viskab, võib ta tema silmad korda võluda. Printsess viskaski telefoni jõkke. Alates sellest päevast pole ta mänginud ühtegi telefonimängu. Lõpp hea, kõik hea!
Mirell Oras Põlva Kool 3.b klass Juhendaja: Elina Keerpalu
Johannes ja kool
3.B klassi lastel oli distantsõpe. Kui Johannes ärkas, tuli talle õpetajalt sõnum: „Täna on meil kuus tundi.“
Johannes oli šokeeritud. Ta mõtles, et õpetaja on hulluks läinud. Kuid niikuinii ei osale Johannes kolmes tunnis, sest ta on laisk. Johannes ei käinud õues, ei käinud trennis ega ka reisil. Tema jaoks oli tähtis voodi ja nutiseade.
Kui Zoomi tund algas, oli Johannes parajasti telefonis ja vaatas TikToki videoid. Algas uus Zoomi tund. Johannes läks tundi ning ei teinud teist nägugi. Kuid õpetaja vaatas Johannest kurjalt. Johannes lõpuks nägi seda kurja pilku, mis oli otse Johannesele sätitud.
Lõpuks õpetaja lausus: „Johannes, miks sa esimesse tundi ei tulnud?“
Johannes ei teinud ikka teist nägu ning ütles tuimalt: “Ma ei viitsinud.“
Järgmine tund ei olnud õpetajat, vaid olid ainult klassikaaslased. Järsku ütles Liisu: “Kuule, Johannes, TikToki videod ei tee sind targemaks!“
„Ja Facebook,“ ütles Tim.
„Ning Insta ka mitte,“ lisas Saara.
„Äkki sa hakkad nüüd ikka ilusti õppima? Me võime sind aidata!“ lubasid klassikaaslased.
Ja niimoodi hakkaski Johannese elu paranema. Nüüd on telefoni asemel tema sõpradeks hoopis klassikaaslased.
Rebeca Kesas Võnnu Keskkool 3.klass õpetaja Ene Runno
Ämblik ja herned
Kord elas üks must ämblik,kes leidis autotee äärest kinnise plekkpurgiga herned.
Ta üritas seda iga hinna eest avada, kuid see ei õnnestunud tal.
Ta proovis seda kiviga avada, kuid asjatult. Ta proovis seda ka oma võrguga avada, kuid see samuti ei õnnestunud tal. Siis tuli tal meelde, et tal pole ju maski ees. Ämblik pani maski ette ja ta proovis seda ka mask ees avada - samuti tulutult. Ämblik jõudis järeldusele, et kui ta teeks 3 doosi vaktsiini, siis ka see ei aitaks ja ta ei suudaks hernepurki lahti teha.
Järsku tuli ta ideele, et kui ta selle autotee peale jõuab veeretada ja auto sellest üle sõidab, saab ta herned lahti. Ämblik lükkaski hernepurgi tee peale ja peagi tuli rohelise energia märgisega elektriauto, mis sellest purgist üle sõitis ning selle pauguga avas.
Ämblik oli õnnelik ta korjas herned kõik ilusti kokku, pani võrgu sisse ja viis koju. Koristas ka plekkpurgi kenasti ära, sest ta teadis et loodust tuleb hoida.
Nii sai ämblik endale rohelise energia abil rohelised herned.
Revo Rosenberg Võnnu KK 3.klass Õp. Ene Runno
KUIDAS TEKKIS MINU KOOL?
Kunagi ammu, ammu aega tagasi elas üks väike tüdrukuke Maria. Talle meeldis joonistada ja mängida oma väiksema vennaga, kelle nimi oli Paul.
Ühel päeval oli Marial väga igav ja ta mõtles, et mis tunne oleks Pauli õpetada ja olla õpetaja? Paul ütles: ,, Ma olen kuulnud, et see on väga raske amet.“ Maria jäi mõtisklema, aga kuidas saab olla see raske, kui lapsed istuvad laua taga ja täidavad töölehti. Samuti jäi ka Paul mõtlema ja ütles: „Tead Maria, äkki me saaksime mängida ema ja isaga, et nemad on õpilased ja meie õpetajad“. „See on hea mõte, Paul“, arvas Maria.
Niisiis hakkasid Maria ja Paul papist koolimaja ehitama ja Paul valmistas ette ka mõningad töölehed. Maria aga hakkas meisterdama tahvlit ja arvutit. Neil kulus peaaegu pool päeva, et kool valmis saada. Lapsed jooksid ema ja isa juurde ja kutsusid nad kooli. Ema ja isa vaatasid üksteistele imeliku pilguga otsa ja küsisid, et kust te selle kooli veel saite? Paul rääkis naljaka hääletooniga: „Kust me pidime selle ikka saama - meisterdasime“. Ema ja isa naeratasid ja läksid Pauli ja Maria kooli.
Emal ja isal oli väga hea meel, et lapsed tahavad juba kooli minna. Lapsed hakkasid itsitama: „Me mitte ei taha sinna minna, vaid tahame seda ehitada“. Ema kohkus: „Ehitada?“ „Jah“, vastasid Maria ja Paul kooris.
Kui Paul ja Maria said suureks, siis Paul hakkaski ehitusmeheks ja Maria projektijuhiks. Kui Maria ja Paul said kokku, siis meenutasid nad, et kunagi tahtsid nad saada ehitajateks. Paul rääkis Mariale, et nad hakkavad just ühte kooli ehitama. Marial läksid silmad suureks ja ta soovis ka selles ehituses osaleda. Niisiis läksid Paul ja Maria koolimaja ehitama. Kolme aasta pärast oli kool valmis. Nad ei teadnud mida nimeks panna. Maria pakkus kooli nimeks välja PÕLVA KOOL. Paul leidis, et see on väga hea mõte. Ja nii jäigi kooli nimeks Põlva Kool, kus õpivad lapsed ka tänapäeval.
Arabella Karoliine Vana Põlva Kool 4b klass Juh õp Kaire Palo
Kuidas tekkis meie kool?
Elas kord üks tüdruk. Sellel tüdrukul oli vend, kes oli temast noorem. Ühel päeval ütles ema lastele: Kristiina ja Roobert, leidke endale tegevust, kuid tulge õhtusöögiks tagasi.“
Selle peale lapsed rõõmustasid: Lähme mängime uurijaid!“
Kristiina võttis endale luubi ja Roobert kaabu ning detektiivid olidki valmis.
Lapsed otsustasid uurida saunamaja, mis oli nende kodule väga lähedal. Kuid saunamajja minek oli lastele keelatud, sest võõrastes kohtades ei tohi omapead kolada. Roobert keelas Kristiinat:,, Meil ei ole lubatud saunamajja minna, mille peale aga Kristiina vastas: ,,Oled sina alles argpüks! Milline oleks elu, kui me kõiki keeldusid kuulame? Mõnikord võib teha ka keelatud asju!“
Robertil ei jäänud muud üle , kui suurema õega nõustuda. Nii nad läksid saunamajja.
Kui lapsed sauna uksest sisse astusid, nägid nad kanu ja kukkesid. Roobert arvas, et peaks lahkuma, kuna kanade omanik võib tulla. Õde aga arvas, et on veel vara lahkuda. Samal hetkel sisenes uksest vana naine ning küsis, et miks lapsed küll koolis pole. Selle peale imestasid lapsed, et mis see kool veel on? Nüüd oli vana naise kord imestada.. Eideke rääkis, kuidas koolis õpitakse ja saadakse targemaks ning pannakse hindeid. Heade hinnete eest saadakse trimestri lõpus kiiruskiri. Lapsed olid sellest jutust vaimustuses ning ihkasid kooli minna. Nad uurisid vanalt naiselt, kus kool asub ja kuidas sinna saab.
Vana naine ütles, et lapsed peavad saama ühe kanasule, kaks tigu ja kaks kuuseokast. Lapsed otsisid vajaminevad asjad. Peale seda pidid lapsed koju minema.
Järgmisel hommikul sündis ime! Kristiina ja Roobert nägid, kuidas nende voodi kõrval olid koolikotid, pinalid, õpikud, vihikud ning kõiksuguseid põnevaid asju. Nende hoovi kõrval oli uhke maja, mille peal oli kirjutatud KOOL. Kristiina ja Roobert asusidki kooli
Kui nad peale esimest koolipäeva vana naise juurde soovisid minna, oli aga saunamaja kadunud. Oli vaid kiri ,,ILUSAT KOOLITEED!“
Emili Kaskla 4b klass Põlva Kool Juh õp Kaire Palo
Kuidas tekkis minu kool?
Kaua aega tagasi… Nali! Kui sa just ei pea nädalat pikaks ajaks. Igatahes nädal aega tagasi pidasin meie kooli IGAVAKS ja närvesöövaks, väga hullude õpetajatega lastevanglaks. Nii arvasid kõik meie klassis (välja arvatud nohkar Steven). Iga päevaga läks asi aina hullemaks: rohkem õppida, rohkem kodutöid ja veel rohkem kontrolltöösid. See ajas muidugi ka lapsevanemad närvi ning tänasel linnakogu istungil oligi teemaks „kool“. Mitte maitsetu toidu või katkiste laudade pärast, vaid uue kooli rajamise pärast. Kuna ka lapsevanemad said oma hääle anda, siis ülla-ülla: meil tuleb “kahjuks“ vanast koolist loobuda ja uus ehitada. 249 poolthääle ja 1 vastuhäälega võeti otsus vastu. Muidugi hääletas ainsana vastu Steveni ema Irina, sest kõikidel isadel tuli tähtis jalgpallimäng.
„Champions League finaal tuleb see aasta võimsam kui kunagi varem!“ ütles mu isa enne kui ta jalka täisvarustuses minema läks. Nad tahtsid ise ka pärast palli kõksida ja näidata, et suudavad triblada nagu Neymar JR või siis et suudavad karistuslööke anda nagu Messi.
Igatahes meie uus kool pidi tulema ranna äärde. Ja varsti hakkasidki ettevalmistused ja siis ehitati ja sisustati…Okei, võib-olla oli see natukene rohkem kui nädal, kuid lõppude lõpuks sai meie kool valmis. Ja selles koolis tundus kõik kuidagi lihtsam. Õpikute asemel olid tahvlid ja näiteks loodusõpetuse ja ajaloo töövihiku ülesannete asemel näidati meile õpetlikke filme ja kontrolltööde asemel tehti hindele Kahoote.
Aga esimesel päeval tundsin ma midagi imelikku, just nagu keegi kaevandaks meie all. Mu parim sõber Luis tundis ka midagi ja küsis: “Hei, Jim, mulle tundub, et seal all on midagi valesti?“
“Võib-olla 2.klassil on “loodusliku muusika“ õppimisega raskusi või midagi“.
“Võib-olla,“ ei uskunud Luis sõpra, aga ega ka temal paremat mõtet pähe tulnud. Sellise teadmisega läksid mõlemad oma teed.
Järgmisel päeval oli esimene tund ajalugu ja teemaks taevajumal Zeus ning selle peale tuli suur Kahoot. Vaatasin enne esimest küsimust merele, kuidas üks surfar laineid nautis. Järsku käis kraksatus ja pauk. Tundsin, et otsejoones hakkame alla kukkuma. Me karjusime, nutsime ja lõpuks läksime klassist röökides välja. Kõik läksid ülemise trepi kaudu III kooliastme luugi poole, et sealt välja saada. Vaadates üles ja alla, olid 248 last hullus järjekorras ja läbi murda polnud võimalik. Mina ja Luis saime aru, et tuleb minna teist teed, korstna kaudu.
Kütteruumis oli suur silt “LASTELE RANGELT KEELATUD“. Ma olin oma tahvlilt eile uurinud, et siin ongi korsten. Me kangutasime ukse lahti ja seal oli keegi, keda me ei uskunud seal olevat. See oli Steven. Dünamiit käes. Meid nähes tahtis ta plagama panna. Kui Steveni välimust kirjeldada, siis noh, ta on päris väike. Ja piisavalt väike, et mitte korstnast üles ronida. Isegi mina võib-olla ei oleks suutnud seda teha, aga mul oli Luis kaasas.
“Pane dünamiit käest, kohe,“ ütles Luis rahulikult.
“Ei pane!“ hakkas Steven vastu.
“Kas sa tegid selle varingu?“ ütlesin nüüd mina.
“Jah-jah, sul on õigus Jim. Aga kohe teen ma uue, “ vastas ta.
“Eiiiiiiii!!! Ära tee! Sa ise ei saaks ju ka välja ja sureksid!“ ütles Luis nüüd juba kõvema häälega.
“Miks sa seda üldse teed?“ ütlesin ma.
“Et vana kool tagasi saada! MA TAHAN ÕPPIDA NORMAALSELT!“ karjus Steven.
“Kui sa selle dünamiidi juba maha viskaks ja mu käest kinni võtaks, oleksime meie põgenenud ja nemad koos kooliga surnud!“ See hääl kuulus Steveni emale Irinale. Steven oli dünamiidi maha visanud ja tahtis korstna kaudu juba plehkat teha, aga Luis võttis oma jäise haardega temast kinni ja karjus mulle: “Lülita see paganama dünamiit välja!“. Tänud, et ma olen nii palju mänge mänginud ja üks neist oligi „Kuidas dünamiiti peatada“ mäng. Kulus paarkümmend sekundit kuniks sain aru, mida tuleb teha. Steven proovis end lahti kangutada, aga tulemusteta. Minuti jooksul pärast närve kõigutaval väljalülitamisel andis taimer otsad. Läksin korstna juurde “EI“ karjuva Steveni juurde ja hoidsime teda kindlalt kinni. Järsku kuulsime ülevalt kostvat vestlust:
„Proua Sharen, te peate kohe lahkuma, see kool võib iga hetk kokku kukkuda,“ ütles keegi mehe häälega üleval.
“Ma ei saa, mu kullakallis Steven on seal all ja ta ei saa üles,“ ütles nutvat häält tegev Irina.
“Pole tal häda midagi, ainuke häda on see, et just Steven ja Irina tekitasidki kooli varingu! Meil on tõend siin all, dünamiit. Ärge kartke, mu sõber Jim tegi selle kahjutuks. Ja kui te juba seal üleval olete, ärge laske jumala eest proua Sharenil põgeneda!“ ütles Luis kartmatult.
Too poiss või mees kuuletus, võttis Irinast kinni ja ei lasknud tal põgeneda. Kohe pärast seda kutsus ta politsei ja ütles meile, et me ei liiguks.
Umbes 1 minuti ja 49 sekundi pärast oli politsei siin. Neil oli äsja samas linnaosas üks sõõrikuputka vargus. Irina pandi käeraudadesse ja siis aidati algul Steven üles ja siis meid. Kui me lõpuks maapinnale astusime, oli iga viimane laps juba koolist eemale saadetud.
Pärast kokkuvarisemist saadeti meid politseisse ülekuulamisele. Me rääkisime enda osa ära ja saime minna. Mina ja Luis olime naabrid ja läksime seega sama teed. Kui jõudsime enda tänavale, siis oli minu vanemad ja Luisi vanemad meie poole tõttamas. Me kallistasime ja siis tuli see koht, kus me rääkisime kogu loo vähemalt neli korda läbi.
“Mul on nii hea meel, et sa pääsesid,“ ütles mu ema, “ja ma ei oleks maailmas uskunud, et sa suudad dünamiidi peatada, mu kallis Jim.“ Samaväärilise lause sai ka Luis.
Järgmine päev jäi kool ära, aga neljapäevaks suundume me tagasi vanasse kooli. Nagu ikka tuli keskpäevaks kõigi majade ette kolmapäevane ajaleht. Rasvases tekstis oli suur pealkiri:
„Kriminaalne perekond! Ema ja poeg tahavad kooli õhku lasta, isa varastas MILJON eurot ja peitis raha sõõrikuputkasse!“
Sõõrikute jutt ajas mul kõhu tühjaks ja ma küsisin emalt luba minna koos Luisiga sõõrikuputkasse.
“Muidugi, mu väikene, Dünamiidi Hävitaja,“ ütles mu ema naljaga. Mina ja Luis läksime sõõrikuputkasse ja kui sõõrikud ostetud, läksime koolipinkidele neid sööma.
“Tead, isegi kui järele mõelda, ei ole need õpetajad nii hullud midagi. Kui rahulikult võtta, siis saab kõik kodutööd tehtud,“ ütlesin ma pärast esimese ampsu võtmist.
“Sul on õigus ja meile ei meeldi toit vist sellepärast, sest toit on iga nädal samasugune nagu eelmine nädal,“ nõustus Luis.
“Jah, meil võiks rohkem ahjukartuleid olla!“ (Räägib härra Jim, kõige suurem ahjukartuli fänn:) „Ja tegelikult need lauad logisevad sellepärast, sest meie kõõlume nende peal. Eks ju?“ vastasin mina sõõrikust viimast ampsu võttes.
“Jah, tead Jim, kokkuvõttes ei ole meie koolil midagi viga. Erinevalt sellest uuest koolist ei ole see kunagi kokku varisenud,“ ütles Luis.
Sellega läksid nad taas ühtset koduteed ja teadsid, et kui neid ei oleks olnud, oleks saanud paljud väheelanud süütud surma. Mõlemad teadsid ka seda, et mis asja ka nad endale selle eest kaela või rinda ei saaks, siis on nad ikkagi õnnelikud, et said naasta tagasi oma kooli. Ja ei tea kunagi, kui neid kahte on veel kooli päästmiseks ja rajamiseks vaja.
Henri Häelme 5.a klass Kanepi Gümnaasium Juhendaja Karina Toots
Kuidas tekkis minu kool
Elas kord üks õpetaja. Ta oli väga kurb, sest tal polnud kooli, kus õpetada. Tema eriala oli tulnuka keel ja sellepärast ei tahtnudki keegi teda oma kooli õpetama.
Ühel päeval otsustas ta minna kosmosesse otsima kohta, kus õpetada tulnuka keelt. Kui ta oli jõudnud Marsile, küsis ta sealsetelt elanikelt, kas ta saaks tulla õpetama nende emakeelt – tulnuka keelt. Tulnukad vastasid, et nad isegi ei tea, mis see kool on. Õpetaja selgitas neile ning tulnukad ehitasid õpetaja juhendamisel koolimaja, mille nimeks pandi Marsi kool. Kümme minutit pärast koolimaja valmimist hõljus aga maja minema. Õpetaja oli väga kurb ja läks planeedile Maa tagasi.
Umbes poole aasta pärast märkas ta sedasama koolimaja Maa poole lendamas. Ta võttis auto ja proovis minna täpselt sinna, kuhu hoone maandub. Hõljuv kool maandus Eestimaale, täpsemalt Põlva linna ja Kesk tänavale. Sinna jõudis ka õpetaja. Inimesed kogunesid vaatama, mis maja see on. Õpetaja võttis uudistajad vastu. Elanikel oli väga hea meel, et nende linnas on nüüd kool. Üheskoos panid nad koolile nimeks Põlva Kool. Õpetaja hakkas tulnuka keele asemel õpetama hoopis eesti keelt.
EMMA LIBLIK Põlva Kool, 5.c klass juhendaja Maarika Asi-Lang
Kuidas tekkis minu kool
Kord elasid kolm õde. Nad olid tulnukad ja nende nimed olid Milka, Milky ja Milke. Milka oli kõige parem arvutaja, Milky oli kõige parem joonistaja ja Milke oli küll kõige noorem, aga ta luges rohkelt ja kirjutas isegi praegu ühte raamatut. Ega nad väga vanad olnud – Milka oli 14, Milky 13 ja Milke 11.
Ühel päeval, kui Milka arvutas, Milky joonistas ja Milke kirjutas, tuli viimasele hiilgav mõte. Nad olid külastanud eelmisel aastal planeeti 1096667 või nagu selle elanikud ise seda kutsusid – planeeti Maa. Milkele tuli mõte, et nad võiksid ehitada koha, kus õpetada selle planeedi väikestele elanikele asju, mida nad ise juba oskasid. Siis oleks planeet Maa sama tarkade elanikkudega nagu Milka, Milky ja Milke koduplaneet Alfa 751.
Kõigepealt ehitasid õed oma planeedil selle hoone valmis. Nad tegid kolm korrust ja palju tubasid, hoonel oli ka palju aknaid. Nüüd ronisid Milka, Milky ja Milke suurde kosmoselaeva. Selle all olid pikad ketid, kuhu õed said hoone kinnitada.
Kosmoselaev tõusis lõpuks õhku ja nad hakkasid Maa poole kihutama. Teel arutasid nad kaua, mis saab maja nimeks ja lõpuks otsustasid, et nimeks saab kool. Varsti oligi kool planeedil Maa.
Milka, Milky ja Milke otsustasid kooli juhtimise anda oma hea sõbra kätesse. Üks parimaid selle sajandi ajarändureid oli Koit Nook ja talle usaldasid õed tulnukad kooli. Koit Noogist sai uue kooli direktor. Kõik lapsed harjusid ruttu uue kooliga ära ja käivad seal tänapäevani.
KIRKE JAAKMEES Põlva Kool, 5.c klass juhendaja Maarika Asi-Lang
Kuidas tekkis minu kool
Kord tulid kaks tulnukat Maa peale. Nad tulid suure ja uhke kosmoselaevaga, mis oli sinist värvi. Tulnukad ise olid lillat värvi ja nendel oli üks silm. Varbaid polnud ka ühel jalal viis, vaid hoopis kolm. Ühe tulnuka nimi oli Põlva ja teise nimi Kool.
Nad tahtsid hakata Maal elama, aga kõigepealt oli vaja elamiseks sobiv maja ehitada. Nad maandusid täitsa metsa sisse ja mõtlesid, et see on majale sobiv koht. Kuid kõigepealt tuli sealt mets maha võtta. Seda tegid tulnukad kirvestega, mille olid kosmosest kaasa võtnud. Kui mets maha võetud, hakkasid nad vundamenti ehitama. Edasi tulid seinad ja siis katus. Lõpuks pidid nad majale aknad ja uksed ette panema ning sisustama ja valmis see oligi. Tulnukad olid kiired ehitajad ja maja sai valmis ainult kahe nädalaga.
Maja tuli suur, sest tulnukad mõtlesid, et kui teha, siis juba suur ja korralik. Hoone oli valget värvi ja kolme korrusega. Tulnukad tahtsid majale ka nime ja mõtlesid, et võiks selle oma nimede järgi panna. Niimoodi saigi maja nimeks Põlva Kool. Tulnukad asusid sinna elama ja elasid seal toredasti hea mitu aastat. Kuid mida kauem nad seal elasid, seda rohkem hakkasid igatsema kosmost, oma peret ja sõpru.
Ühel päeval läksid tulnukad kosmosesse tagasi. Maja seisis tükk aega tühjana. Selle ümber aga kasvas linn ja sinna hakkas tulema järjest rohkem rahvast. Inimestel tekkis vajadus hariduse järele ja selleks oli vaja ehitada maja. Sobivat kohta otsiti pikalt, kuni inimesed märkasid tulnukatest maha jäänud hoonet. Kuigi oli ka muid paiku, kuhu ehitada, tundus tulnukate maja kõige sobivam. Nii tuligi majja kool. Loomulikult sai selle nimeks Põlva Kool ja see on üks väga tore koht.
LIISA AVIKSON Põlva Kool, 5.c klass juhendaja Maarika Asi-Lang
Kuidas tekkis minu kool
Aastal 1534 asus meie linnas suur võlujoogitehas. Selles töötas sadu ja sadu nõidu. Peanõid oli suur ja surematu Koit Nook. Ühel tavalisel tööpäeval lisas üks alumise astme nõid ühte võlujooki konnasilma asemel kassiokset ning selle aur mürgitas kogu tehase ja kõik nõiad peale Koit Noogi.
Kahju oli suur, sest tehas ei saanud tööd jätkata. Äkki tuli tal mõte, et teeks algelised nõiakoolitused. Nii ta tegigi! Peanõid Koit läks kohe ja pani turuplatsile kuulutused, kus kutsus linnakodanikke uuele ja põnevale koolitusele. Järgmisel päeval oli tehas täis rahvast, kes tahtsid nõidadeks saada.
Koolitused algasid, aga kõik ei läinud päris plaanipäraselt. Üks koolitusest osavõtja sai ülesandeks valmistada lihtne jook, mille tegemisel ei saa eksida. Aga ta eksis ikkagi! Vee asemel lisas ta joogile hoopis teolima ja see pudel plahvatas. Kõik said selle joogiga kokku ning muutusid inimesteks. Retseptid unustasid nad kiiresti. Nad kallasid võlujoogid ära ning jätkasid tavaliste õpingutega. Peanõid Koit Noogist sai Põlva Kooli direktor.
MARI-ELLE KONT Põlva Kool, 5.c klass juhendaja Maarika Asi-Lang
“Kuidas tekkis minu kool?”
Lõuna-Eesti Galaktikas, täpsemalt just Kanepis kasvasid kord ühed erilised lilled. Need lilled helendasid pimeduses ja ohu korral suutsid nad end nähtamatuks muuta. Neid ohustasid Galaktika Röövlid, kes said endale energiat just nendest lilledest. Lilled kasvasid Hiiglaslik Liblikate abiga. Hiiglaslik Liblikad olid 170 sentimeetrit pikad ja nende tiivatolm aitaski lilledel kasvada.
Lillede sees elasid Kanepi lillelased. Lillelastele meeldisid väga nende majakesed lilleõite sees. Seal oli kõik olemas, mis neil oli eluks vajalik - köök pliidi, veevärgi ja pisikese lauaga. Elutuba kamina, diivani ja toanurgas asuva kapiga, mis oli täidetud vabaaja veetmiseks vajalike tarvetega: lauamängude, ratsutamisvarustuse ja ka kaardimängudega. Vannitoas oli pesemisvõimalus ja riided olid ka kandmiseks olemas.
Kuid ühel ööl ilmus taevasse Galaktika Röövlite laev. Galaktika Röövlid olid pahased, et lillelased lillede sees elasid, sest siis nad ei saanud lillede energiat kätte. Seepärast tahtsid nad nüüd lillelastele kätte maksta. Nende plaan oli segada lillelaste tavapärasesse hommikujooki taimi, mis kasvataksid nad nii suurteks, et nad lömastaksid lilled. Mõeldud-tehtud. Koidu ajaks oli kõikidesse jookidesse taimed sisse segatud ja nüüd lasid Galaktika Röövlid rahuliku südamega jalga.
Hommikul jõid lillelased nagu tavaliselt oma hommikujooki. Mõne tunni pärast olid kõik inimesed kasvanud ja lilled olid maha tallatud. Neil oli vaja kiiresti umbes 200 inimesele maja. Niisiis hakkasid lillelaste seast kõige tugevamad mehed ehitama maja. See sai valmis kolme päevaga. Inimesed kolisid sisse ja elasid seal rahulikult paar nädalat. Äkitselt ilmus ühel hommikul ühisesse hommikusöögilauda erepunane fööniks. Kes veel ei tea, siis erepunased fööniksid on „Kooli-fööniksid“. Fööniks sõnas: “Kes iganes siia majja viimasena elama jääb, peab asutama siia kooli, sest nagu ma olen märganud, siis ei oska teist keegi lugeda ega kirjutada!” Seda öelnud, fööniks kadus. Vähehaaval jäigi inimesi majas vähemaks, sest nende hing ihkas elada oma majas ja pealegi ei tahtnud keegi õpetada midagi, mida nad ise ei osanud. Viimasena jäi majja üks vana mees, kes mäletas täpselt seda aega, kui lillelased kirjutada, lugeda ja arvutada oskasid. Ja nüüd jäigi tema ülesandeks sinna kool asutada. Ta hakkas pihta kohe, kui eelviimane majast lahkuja talle oli edu soovinud. Kõigepealt tegi ta tubadest, kus enne elasid pered - klassid. Ta meisterdas klassidesse puust kirjutuslauad ja toolid. Ta palus teha oma naabril klassidesse seinatahvlid. Töö jätkus ja jätkus ja valmis see kool sai. Algul pani ta koolile nimeks Kanepi kihelkonnakool, aga kui ta märkas, et üheksast klassist ei piisa, pani ta koolile nimeks Kanepi Gümnaasium.
Iiris Nurmla 5.a klass Kanepi Gümnaasium Juhendaja Karina Toots
Kuidas tekkis minu kool
Kuidas tekkis minu kool
Ma räägin teile loo, kuidas tekkis minu kool. Ma käin Murmiiri koolis ja selle kooli lugu on huvitav.
Kord elas üks sepp nimega Sepor ja ta oli maailma parim sepp. Aastal 123 enne Kristust tuli tema juurde rauast mees nimega Raumer. Ta oli 420 tonni aske ja ta oli 169 meetrit pikk. Raumer ütles Seporile: „Ma suren seitsme päeva pärast ja tahan midagi head teha. Tahan, et sa teeksid minu kehast ühe kooli”. Sepor nõustus ja nädala aja pärast öeldi talle, et Raumer oli surnud. Ta töötas 7 kuud ja 12 päeva ja kooli oli valmis. Aga kooliga oli üks probleem: see oli ainult rauast.
Sepor mõtles, mida teha. Ta mõtles ja mõtles ja lõpuks tuli idee. Ta oli kuulnud linnas ühest nõiast, kes suudab teha kõike. Nõia leidmine oli väga raske, sest ta elas maa-aluses vulkaanis. Sepor läks linna, et saada tema kohta rohkem teada. Lõpuks leidis ta ühe baari, kus oli üks mees, kes teadis, kus see nõid on, kuna see nõid oli teda aidanud. Mees ütles: „Too mulle härjaveresuppi, siis annan sulle kaardi.“ Sepor nõustus ja läks suppi otsima. Ta leidis ühe trolli, kes müüs seda suppi. Ta läks baaris oleva mehe juurde, andis talle supi ja mees andis talle kaardi. Sepor vaatas kaarti ja tahtis meest tänada, aga mees oli juba kadunud.
Kaart näitas, et ta peab minema Strominigi mäe otsa. Ta rändas kolm nädalat ja lõpuks jõudis mäe otsa. Ta nägi mingit luuki mäe otsas. Ta tegi luugi lahti ja kukkus auku. Sama ajal, kui ta kukkus, nägi ta magmat ja ta mõtles, et ta kukub sinna sisse, kuid enne peatas teda nähtamatu võrk ja elus tool viis ta nõia juurde.
Sepp küsis nõialt: „Kas sa palun aitaksid mind? Ma olen sepp ja üks rauast inimene tuli minu juurde. Ta elu viimane soov oli, et tema kehast tehakse kool. Ma tegin kooli, aga see on külm ja pime, kuna see on ainult rauast. Kas sa aitaks seda kooli võluda, et see oleks teistest asjadest tehtud?” Nõid nõustus ja tuli Seporiga linna tagasi. Nõid tegi niimoodi, et kool oli tehtud kivist ja puidust. Sepor pani koolile nime Murmiir. See kool on juba 1000 aastat töötanud. Ma arvan, et see kool töötab veel tuhandeid aastaid.
Kaur Habo Mooste mõisakool, 5. klass Juhendaja Kadi Õunap
KUIDAS TEKKIS MINU KOOL
Minu kool tekkis palju aastaid tagasi, kui Savernas elasid hiidsipelgad. Nad olid
inimestest suuremad. Sipelgad ei olnud kurjad, aga kuna nad olid väga-väga
suured, siis tundusid hirmuäratavad. Silmad olid neil sama suured nagu kõrvitsad
ja jalad üle 5 meetri pikad.
Huvitaval kombel olid hiidsipelgad väga agarad ehitajad. Kõik sobis neile
ehitusmaterjaliks: kõdunenud hein, prügi, puulehed ja muda. Vahele vedasid
hiigelputukad ka kive, mis muutsid nende ehitised tugevateks ja vastupidavateks.
Seinad püsisid püsti tänu mudale, mis oli väga kleepuv. Need olid nii tugevad
ehitised, et ükski loodusjõud ei suutnud neid lõhkuda.
Maja ladumine käis lihtsalt. Sipelgaid oli lihtsalt nii palju ja kõik alati usinasti
töö kallal, et paari päevaga üks maja valmis teha polnud üldse raske. Iga ehitis oli
alguses osadele sipelgatest koduks. Kui neil kogu piirkonna prügi ja muu materjal
otsa sai, siis nad rändasid jälle edasi.
Savernas oli tollal palju sobilikku ehitusmaterjali. Sipelgad ehitasid mõned
väiksemad majad ja seekord ka ühe suure, mille tegemine võttis mitu korda
rohkem aega. Aega küll kulus, aga suur kahekorruseline hoone sai valmis ja
paistis teiste hulgast silma. Sipelgad ei arvanud sellest midagi, sest nende
eesmärgiks oli vaid ehitamine.
Mõne aja pärast sai kogu Savernast ehituseks sobilik materjal otsa ja hiidsipelgad
rändasid edasi, et kuskil mujal uued majad püsti panna. Inimesed asusid nende
ehitatud majadesse elama ja kõige suuremas majas hakati koolitarkust andma.
Majaehitajad on tänaseks ammu välja surnud, aga Savernasse viimasena ehitatud
kahekorruseline maja on ikka alles tänu hiidsipelgate oskuslikule tööle ja endiselt
õpetatakse siin lapsi. Koolihoone kannab nüüd nime Saverna Põhikool.
Keili Nigol Saverna Põhikool 6.klass Õp Ivi Luht
Kuidas tekkis minu kool
Kunagi ammu elas üks rott. Tavaliselt on rotid räpased loomad, kes levitavad haigusi, aga see rott oli teistsugune. See rott oli puhas ja viisakas ning oskas inimeste keelt. Rott oli alati tahtnud elada majas, aga mitte tavalises majas, vaid väikses majas, mis oleks umbes nukumaja suurune. Sellepärast töötas rott koolisööklas. Palk oli küll väike, sest ta ei saanud kõiki asju teha, kuna ta oli nii väike, aga sellest talle piisas.
Päris mitu aastat tööd koolisööklas sai rott raha kokku, et endale maja osta. Ta tahtis endale väikest mõisa ja paari päeva pärast oli see ka valmis, sest see oli ju nii väike. Rott lasi oma mõisa koolisöökla kõrvale panna, et ta ei peaks kaugelt koju kõndima.
Ühel vihmasel pühapäeval oli rott oma mõisas ja jõi kakaod, kui kuulis, et keegi koputas ta ukse taga. Rott läks vaatama ega leidnud kedagi, kuid leidis ühe potitaime. Ta viis potitaime oma magamistoa aknalauale teiste taimede juurde ja mõtles: “Miks peaks keegi mulle potitaime tooma?”. Siis kuulis rott magamistoas hääli, ta läks sinna ja nägi, et potitaim on liikunud. Ta läks potitaimele lähemale ja mõtles: “Kuidas on võimalik, et potitaim ise liigub? Kas keegi on mu mõisas?” Enne, kui rott oli jõudnud magamistoast lahkuda, hakkas potitaim hääli tegema. Rott läks potitaime juurde, aga see ei teinud piuksugi. Korraga märkas ta, et potitaime potil on midagi kirjas. Rott uuris kirja lähemalt, kuid see oli mingisuguste imelike tähtedega.
Rott teadis, et proua konn oskab igasuguseid keeli ja läks proua konnale külla. Proua konn oli ka viisakam kui teised konnad. Ta ei söönud elus kärbseid, sest tal oli neist kahju, nii et ta sõi ainult kärbseid, kes olid juba surnud. Kui rott oli proua konna juurde jõudnud, hakkas proua konn potil olevat teksti lugema ja ta ütles mingid sõnad, millest ta isegi aru ei saanud. Siis hakkas korraga vihma sadama. Proua konn ja rott arvasid, et see on mingi võlusõna, mille peale hakkab kohe vihma sadama, aga nad ei olnud ka päris kindlad.
Ühel päeval tuli härra siil rotile külla. Härra siil oli ka teistsugune siil, sest ta kasvatas ise oma maasikaid, mitte ei käinud inimeste aias varastamas. Härra siil ütles, et ta maasikad hakkavad ära surema, sest vihma ei ole sadanud juba kaks nädalat ning ta ei jõua neid ära kasta. Rott ei osanud midagi öelda ja pakkus härra siilile kohvi või teed. Härra siil nõustus ja soovis teed. Paar minutit hiljem tuli rott köögist koos küpsiste ja teega ja pani need lauale. Nad sõid need ära ja ajasid veel veidi juttu ning siis härra siil lahkus.
Alles paari tunni pärast tuli rotil mõte kasutada võlusõna, et vihma hakkaks sadama. Kui ta seda tegi, juhtus aga hoopis midagi muud. Roti maja hakkas kasvama ja kasvas nii suureks, et sinna said inimesed elama minna. Rott peaaegu minestas ega suutnud midagi öelda. Paari tunni pärast tulid külaelanikud roti juurde ja küsisid, mis juhtus. Rott selgitas, mis oli juhtunud, ja siis tuli koolidirektor roti juurde ja küsis, kas nad võiksid koostööd teha. Direktor selgitas rotile, et rott müüks mõisa koolile maha. Rotil võttis mõtlemine kaua aega, aga müüs mõisa maha ning lasi endale uue mõisa teha. Enne, kui rott oli mõisa maha müünud, läks ta lillepotti otsima, aga ei leidnud seda. Ta arvas, et terve mõisa kasvatamiseks kulus nii palju võluvõimu, et see hävitas taime. Direktor pakkus rotile tööd kooli sööklas, mis oli nüüd kooliga ühendatud. Rott oli nõus, aga ei soovinud palka, sest ta oli mõisa müügist saanud nii suure summa raha, et ta sai sellega elu lõpuni mõnusalt ära elada.
Laas Kottisse Mooste Mõisakool, 6. klass juhendaja praktikant Maris Põkka (praktikandi juhendaja Kadi Õunap)
Minu hetked raamatuga
Kuigi ma pole suur raamatute armastaja, on ka mulle mõni raamat eriliselt meelde jäänud. Üks mu lemmikuid on Durrelli „Minu pere ja muud loomad“.
Ühel õhtupoolikul, kui ma raamatu huvitava koha pealt avasin ja pooleli jäänud peatükki jätkasin, tundsin end selle raamatu tegelasena. Tegelasena, kes käib õhtuses oliivisalus kõndimas, kes käib rannas päikeseloojangut imetlemas, kellel on maja ilma aknaklaasideta ja rohetav aed täis viinamarjapõõsaid. „Kui ma vaid elaksin seal,“ mõtlesin ma. Nii ma raamatumaailma kadusingi.
Ärkasin suure oliivipuu all kohutavas palavuses. Gerry jalutas mööda teed minu poole, käed erinevaid korve täis. „Läheks äkki suplema?“ tegin ma ettepaneku. Gerry oli hea meelega nõus. Ka talle kulus väike suplus ära. Nägime taamal randa ja lootsime seal pisut värskendust saada. Jooksime paljajalu mööda kruusatatud rada ja hüppasime koos riietega vette. Päike oli sel päeval ka järve kuumaks kütnud ja see oli nagu mullivann. Järsku pidin unistamise lõpetama, sest kuulsin koputust. Avasin tusaselt toaukse. Seal seisis mu ema, käes tassike kuuma teed.
„Ka talvel on oma võlu,“ mõtlesin endamisi ja nautisin kuuma jooki. Akna taga sadas laia lund.
Hele Jakobson 7b Põlva Kool Õp. Maia Punak
Minu hetked raamatu(te)ga
Lugemine on uurimine, töö ja lõbu ühekorraga.
Ta on väärt, et pühendada talle kogu elu.
Mihkel Mutt
Minu kõige esimene lemmikraamat, mille lugemist ma mäletan, oli Emilie
Beaumonti ”Pildiraamat toidust”. See rääkis lihtsa teksti ning illustreerivate
piltidega ära toiduainete ja inimese toidulaua ajaloo. Mul oli sellest
raamatusarjast veel pildiraamat masinate, hobuste ja ponide ning inimkeha kohta.
See oli minu esimene lemmik raamatusari ning ma arvan, et neil raamatutel oli
suur mõju ka minu edasises elus. Nendest sai justkui vundament, mille peale ma
uusi teadmisi hakkasin ehitama. Need tekitasid minus huvi paljude erinevate
teemade ning just looduse kohta.
Loogilise järjena tulid minu ellu just loodusega seotud raamatud. Ma lugesin läbi
kõik, mis ma leidsin dinosauruste, loomade arengu, kaslaste, lindude, eksootiliste
ning meie metsa loomade kohta. See huvi loomadesse ei kadunud, vaid muutus
erinevate etappidega. Ma ütleks, et see periood oli üks kõige huvitavamaid ning
õpetlikumaid mu elus.
Kriminaal- ning detektiivilood sattusid mu teele kohustusliku kirjanduse käigus.
Ilmar Tomuski ”Kolmanda a kriminalistid” ning LasseMaia detektiivibüroo jutud
olid jällegi minu jaoks vau-efektiga. See žanr ei olnud minu jaoks nõnda
suurejooneliselt muutev kui varasemad, aga see oli justkui eeltöö selleks, kuhu
ma jõudma peaksin.
Pärast seda ma lugesin palju erinevaid liike raamatuid, kuni mind köitsid
muinasjutud. Hasardiga „neelasin“ tuntumad välisriikide muinasjutumeistrite
kogumikud ning ka mõned eesti muinasjuttude raamatud. See etapp suunas mind
kindlalt fantaasiarikaste raamatute teele: ”Harry Potter”,”Videvik”, ”Sõrmuste
isand”… Loetud raamatud panid tugeva aluse minu enda kirjatükkidele ja on
olnud minu enda loomingu jaoks üks tähtsamaid. Fantaasia on endiselt mu
lemmikžanr.
Praegune huvi on mul suunatud pigem psühholoogiavaldkonda. Ma olen
vaimustunud inimhingede sügavusest, erinevate inimeste analüüsimisest,
vastuste otsimine küsimustele miks? ja kuidas? Minu lugemishuvi on olnud
mitmekülgne ja olen igast žanrist leidnud endale just selle, mida vajan oma
maailmapildi avardamiseks. Uued ning huvitavalt üles ehitatud sündmustikud ja
tegelased põimituna vanade ja heade mudelitega on see, millele ma hetkel
tähelepanu pööran. See etapp minu arenemise käigus ei ole veel lõppenud, ma
leian üha uusi tahke, millest ma tahaksin rohkem teada.
Ma ei oska arvata, missugune žanr tuleb minu ellu järgmisena ja ega ma seda
teada tahagi. Kõik, millest ma olen vaimustunud, on mu ise üles leidnud ja küllap
juhtub see ka edaspidi. Minu hetked raamatu(te)ga on alati olnud kvaliteetaeg,
millest ma ei kahetse sekunditki.
Kamilla Elisa Teesalu Saverna Põhikool 9. klass Õp Ivi Luht
Minu hetked raamatuga
Parim raamat, mida olen lugenud, on saadud Lihavõttejäneselt. Ei, see pole järjekordne munadepühade raamat, vaid raamat, mis räägib tänapäeva noore elust uues koolis.
Raamatu pealkiri on ,,Tüdrukud Vlogivad! Lucy Locketi veebikatastroof’’ ja autor on Emma Moss. Ma tean, et pealkiri kõlab lapsikult, aga kaante vahel on peidus tõeliselt hämmastav lugu uues koolis hakkama saamisest ja uute sõprade leidmisest.
Algul, kui ma selle raamatu esimest korda sain, olin pettunud (muidugi tahab ju 11- aastane laps lihavõttejänkult mingit nukku või kommi) ning ei võtnud seda raamatut peaaegu kolm kuud kätte. Raamat lihtsalt kükitas riiulil ja kogus tolmu. Ma ei tea, mis mulle suvevaheajal pähe hüppas, aga otsustasin lõpuks seda lugema hakata. Tuli välja, et mulle tohutult meeldis see raamat, seega lugesin umbes 250-leheküljelise raamatu poole päevaga ära. Hiljem hakkasin internetist otsima selle raamatuseeria teist osa. Ilmselt olid päkapikud mind pealt kuulanud, sest saingi teise osa endale jõuludeks. See oli vist esimene kord, kui ma olin ootusest nii elevil, et mingit raamatut lugema hakata. Ja muidugi lugesin sellegi sama lühikese ajaga ära.
Väikese tüdrukuna oli tore kuulata, kuidas vanaema, vanaisa, ema või isa mulle jutte ette lugesid, sest siis oli jälle lahe pead murda, et mis näiteks pärast printsessi ja printsi abiellumist edasi võis minna. Nüüd muidugi loen ma ise oma sugulastele ning õdedele jutte ette.
Raamat on tegelikult tore vaheldus telefonis passimisele. Mulle meeldib raamatute juures kõige rohkem see, et kirjanik ei kirjelda kõike täpipealt, vaid ta laseb ka lugejal ette kujutada inimesi, sündmusi ja tegevuspaiku. Hea on vahel oma fantaasia tööle panna. Raamatuid loeksin ma pigem vabal valikul, sest kohustuslikke raamatuid on vahel väsitav lugeda, eriti kui selle vastu huvi pole.
Meil kõigil on väga palju kogemusi raamatutega. Mõned naudivad nende kirjutamist, teistele meeldib jällegi neid lugeda. Tore, et maailmas on nii palju erinevaid kirjanikke, erinevate vaatenurkadega, sest siis on igale inimesele midagi meelepärast lugemiseks. Raamatud on ühed vajalikud ja toredad asjad.
Liisa Linnus 7.b Põlva Kool Õp. Maia Punak