"Ahja, minu kõikide rännakute alguspunkt" - Friedebert Tuglas
Kantselei: 799 3961, info@ahjakool.ee

Loometööd 2023

PROOSA

I KOOLIASTE

Mõtted – need on mu kõikide rännakute lähtepunkt.

Suviti meeldib mulle väga sõita jalgrattaga. Ratas on mul roheline nagu rohutirts.

Ühel päeval sõitsin oma kiire jalgrattaga paksu metsa ääres. Järsku hüppas kõrgest võsast välja koheva karvaga rebane. Pidin kiiresti kasutama oma häid pidureid, et vältida ränka avariid. Selle peale ehmusin nii mina kui ka rebane. Rebane tardus ja mina hüppasin värisevate kätega talle selga ning hakkasin temaga ratsutama. Kui rebane väsis, läksin maha, et ratta pidureid kontrollida. Aga rebane põgenes ning hüppas üle sügava kraavi. Vaatasin rebasele järele, kuni ta ära kadus.

Ega see lugu tegelikult ei juhtunudki. Minu kõige naljakamad seiklused saavad alguse minu mõtetes. Mõtted – need on mu kõikide rännakute lähtepunkt.

I koht -  Kristofer Klaos / Krootuse Põhikool / 3. klass / õp Hele Luht

„ KOOL- see on mu kõikide rännakute lähtepunkt.“

Ma õpin juba kolmandas klassis. Ma arvan, et olen siiani hästi hakkama saanud. Minu kool on parajalt suur, aga väga kodune ja hubane.

Kui ma 1. klassi tulin, oli mul kooli ees natuke hirm, kuidas ma kõigega hakkama saan? Aga hirm kadus ruttu. Sain kohe aru, et koolis on tore olla. Mul on siin hoolivad sõbrad ja õpetajad. Ma õpin hoolega ja olen juba palju vajalikku ning kasulikku omandanud.

Lugemine sai mul ruttu selgeks. Tänu sellele saan ma lugeda kõike ja kõikjal.  Lugedes saan rännata raamatute maailma, seigelda Lotte, Kunksmoori või Paulaga.  Reisides saan lugeda linnade ja tänavate nimesid, hoonete nimetusi, lugeda ajakirjandusest, millega minu eakaaslased tegelevad. Ka minu vanemad ja õpetajad räägivad tihti, et lugemine on tähtis. Ma olen sellega täitsa nõus.

Ka ilma kirjutamiseta ei saa kuskil hakkama. Koolis on tihti vaja kirjutada harjutusi, jutukesi, numbreid, edaspidi konspekte. Kirjutades , lugedes, kaasa mõeldes saan lahendada ristsõnu, olengi juba ristsõnapisikuga nakatunud. Erinevate ristsõnade kaudu saan rännata kaugetesse maadesse, kosmosesse või kasvõi Kuu peale.

Väga elevil olen inglise keele tundides. Minu vanem õde ütleb ikka, et inglise keel on tänapäeval väga tähtis ja vajalik. Keel selge, saan terve maailma läbi rännata nii päriselt kui ka mõtetes ja raamatute kaudu. Kuulan alati , mida õpetaja räägib, õpin sõnu, loen, jutustan ja kirjutan inglise keeles.

Mind väga huvitab loodus, olen teada saanud, et kõik on looduses omavahel seotud. Lisaks Eestis kasvavatele taimedele ja elavatele loomadele, on õpetaja rääkinud ja näidanud pilte, videosid mujal maailmas elavatest loomadest ning kasvavatest taimedest. Siis saan mõtetes paitada pandat ja lesida palmi all kui midagi tundub raske või on lihtsalt kurb meel. Või võtan pliiatsid ja lihtsalt joonistan kaugete maade loomi ja taimi.

Olen ka muidu aktiivne liikuja, käin trennis, tantsin rahvatantsu. Hea meelega lähen võistlustele, tahaksin kunagi ka tantsupeol ära käia. Arvan, et  väga palju vajalikku edaspidiseks saan koolist. Armastan oma kooli!

II koht - Liisa Kirats / Räpina Üg 3.a klass / Õp. Tiia Aasmaa

„ EESTI- see on mu kõikide rännakute lähtepunkt.“

Ma elan Eestis. Siin on minu kodu, pere, kool ja sõbrad. Olen oma lühikese elu jooksul omandanud palju tarkust ja teadmisi, avastanud uusi asju, tundnud armastust ja tõelist sõprust. Mind on õpetanud ja toetanud minu lähedased kodus ja õpetajad koolis.

 Olen oma perega Eestis palju ringi rännanud. Kui ilus on Eesti loodus! Matkates näeb vaikseid rabasid, kus hea õnne korral olen näinud loomi nagu metskits või jänes. Kord kohtusin ka päikese käes lesiva nastikuga ja ringi silkasid kiired sisalikud.  Rabas on palju pisikesi puhtaid järvekesi, milles mulle meeldib väga ujuda. Ka on väga võimsad Taevaskoja liivapaljandid või meie saared, mis lausa kutsuvad suvel seiklema.

 Eestis leidub palju puhast ja head toitu. Minu isa ja vanaisa tegelevad linakasvatusega , seega tean ma täpselt, kui raske on põllumehe töö. Samuti kasvatame erinevaid teravilju. Tean, mida nendest valmistada saab. Kui perega reisime, siis proovime alati maitsta erinevates piirkondades kohalikku ja isevalmistatud toitu. Kui palju põnevaid tooteid saab valmistada meie teraviljadest!

Mulle ja mu perele meeldib väga ka teatris käia. Eesti teatrid on väga head! Mõnus on ennast korraks unustada raskest koolipäevast ja seigelda koos etenduse tegelastega . Mõelda ennast lavale , mida teeksin mina ja kuidas käituksin?

Erinevates Eesti kohtades ja linnades uurime alati, mida põnevat selles linnas on vaadata. Käime näitustel, võtame osa erinevatest üritustes, külastame muuseume. Võimalusel vaatame filmi, eriti kui tegemist on Eesti filmiga. Alati saan selgitusi vanematelt ja tuleb meelde ka , mida koolis on räägitud.

Mulle kohe väga- väga meeldib Eesti! Olen käinud ka mitu korda Itaalias, aga ma tahan alati tulla Eestisse tagasi. Ma olen siin nii palju õppinud, ma olen siin saanud oma esimesed tarkused  ja igatsen alati reisil olles Eestit! Mõtlen , kui tore on tagasi mõelda sellele, mis on juba olnud ja kui hästi meil kõik on läinud. Uurin alati hoolsalt õpikuid, teatmeteoseid, surfan netis, et Eestist veel rohkem teada saada. Reisil hotellides olles lähevad mõtted metsaonnile, milles kodus olles ööbisime. Fantaseerin , mida ma teeksin praegu kodus- - Eestis.

Eesti on minu kodumaa ja arvan, et elan siin ka edaspidi rahulikult ja õnnelikult.

Kui ma kunagi reisin ja rändan või hoopis lahkuksin Eestist, siis jään alati igatsema turvalist rahulikku elu siin. Mõtlen  sooja südamega kõigele heale, mida olen siit kaasa saanud! Tulen alati Eestisse tagasi, kindlasti!

III koht - Lenna Ly Paalman / Räpina Üg 3.a klass /  Õp. Tiia Aasmaa

                         „ KODU- see on mu kõikide rännakute lähtepunkt.“

Minu kodu on mulle kallis. Kõik on alguse saanud kodust. Ma olen selles majas elanud kõik aastad, see ongi mu ainuke kodu.

Minu kodul on punane katus, maja ise on päikselist värvi. Suvel on maja ümber palju lilli. Kodu juures voolab Võhandu jõgi.

Oma kodust olen õppinud palju asju, saanud uusi tarkusi ja teadmisi. Siin ma tean, kus midagi on, mida tuleb teha ja kuidas saan vaba aega veeta. Mu pere on mulle väga toeks. Kõiges, mida ma ette võtan, toetab minu pere mind alati. Meie juures elab ka vanaema, kelle õpetusi ma alati hea meelega kuulan ning meeles pean. Koos töötame aias, valmistame toitu, teeme erinevaid meisterdusi või võtame lihtsalt midagi vahvat ette.

Kodus on mul armsad  loomad. Mul on koer ja kass ka. Minu koer on suur, pruun ja rahulik nagu meie peregi. Kass on hallikas-must, tal on kollased silmad ja armas nina. Aga ma väga soovin endale hobust! See on mu väga suur unistus, sest ma käin ratsutamas, aga oma isiklikku hobust mul pole.

Mul on palju sõpru, nad on toredad ja vahvad. Sõpradega on koos mõnus matkata ja reisida, aga ma igatsen alati oma kodu! Kodus on alati kõik nii turvaline, rahulik ja hea olla. Kodus kaovad muremõtted, kodust saan alati lohutust.

Ükskõik kus ma käin, tahan kindlasti oma koju tagasi ! Kodu on koht, kus on kõige parem olla!

Ma armastan oma peret, ma armastan Eestimaad, sest siin on mu kodu. Kodu on ja jääb alati minu südamesse!

ERIPREEMIA - Mirell Liivak, 3.a klass / Räpina ÜG / õp. Tiia Aasmaa

II KOOLIASTE

Atlantis - see on mu kõigi rännakute lähtepunkt

Tere! Minu nimi on Purus Gaudium, see tähendab ladina keeles „Puhas Rõõm“, „Siiras

Lõbu“. Mina elan Atlantises. Minu vanemad olid mõlemad rändajad, nad käisid paljudes

kohtades. Kõigil Atlantise elanikel on ladinapärane nimi. Kahjuks nad kadusid, kui ma väike

olin, ja ma pidin sellest ajast saati üksi olema. Mina olen ka rändaja. Ma olen käinud igal pool

maailmas, õppinud palju keeli ja kultuure.

Üks mu kõige halvemini läinud seiklusi oli see, kui ma käisin Uus-Meremaal Ruapehu mäe

otsas. Tahtsin käia seal oleva vulkaani juures. Kui ma sinna jõudsin, see purskas. Ma sain

hullult põletada, aga õnneks peavad kõik Atlantise linna elanikud kandma nuppu, mis kui sa

seda vajutad, toob sulle abi. Ma vajutasin seda enne, kui ma minestasin. Kui ma järgmine

kord ärkasin, olin haiglas Atlantises.

Tegelikult ma tahtsingi teile rääkida Atlantisest. Ülejäänud maailm arvab, et meie linn on

müüt. Aga me oleme kõige arenenumad inimesed maal. Meie linn on keset Atlandi ookeani.

Kui inimesed meie linna juurde jõuavad, näevad nad lihtsalt tühja merd ja neil tuleb meelde,

et nad pidid midagi muud tegema ning lähevad ära. See on meie targima leiutaja Plēnus

Sapientia leiutatud. Meie koolides õpetatakse vana atlantise keelt, kuigi seda väga enam ei

kasutata. Meil on ka loomaaed. Seal on igasuguseid müütilisi olendeid nagu sfinks, fööniks,

kentaur, minotaur ja veel palju teisi.

Meil on eraldi päästjad, kes päästavad inimesi, kes abinuppe vajutavad. Nad päästsid mind ka.

Kui keegi nuppu vajutab, siis neile tuleb selle inimese koordinaadid ja nad lähevad sinna

veealuse mootorrattaga. Nad toovad selle päästetava tagasi Atlatisesse ja viivad ta haiglasse.

Meie haiglates on erilised arstiriistad kõikide haiguste ja vigastuste jaoks.

Enne, kui keegi kuhugile rändama läheb, peab rändajate keskusesse teada andma, kuhu ja

millal ta läheb ja peab vanduma, et ei räägi Atlantisest mitte kellelegi. Mõned on aga ikkagi

rääkinud, ja sellepärast on ka need müüdid. Meil on igas maailmaosas päästekeskus, kust saab

keegi kiiremini hädalist päästma tulla. Alati saab olla kindel, et tullakse päästma, kui

kellegagi midagi juhtub. Sellepärast mulle meeldibki Atlantis.

Reisida ja rännata on hea, aga Atlatises on parem. Meil on loomaaedu, lõbustusparke,

muuseume, kinosid, ujulaid ja veel palju muud. Atlantises on alati lõbus. Seal ei hakka kunagi

igav. Mujal on hea, aga kodus on parim.

I KOHT - Kaur Habo, 6. klass, Mooste mõisakool, juhendaja Kadi Õunap

Seiklus -„See on mu kõikide rännakute lähtepunkt“

Aasta on 1256. Sel ajahetkel pole ei telefone, telereid või muid interneeduslikke asju, vaid seiklused. Ühel täiskuul, kaks täiesti süütut last alustasid selle looga Suurele jõele minnes, et leida endale seiklus, mis muudab nende vahel kõik...

„Tule nüüd, kui keegi meid näeb, saame nuhelda,“ sosistas 12-aastane poiss Toomas.

„Nojah, ausalt öeldes ma ei ole selles väga kindel...“ ütles nüüd Katrin. Aga enam tagasiteed polnud. Seiklus oli alanud.

Terve öö mööda jõge triivinud Toomas äratas Katrini. Koidik oli käes ja oli aeg laev sinna paika jätta ning jalgsi edasi liikuda. Mida rohkem päike tõusis, seda kiiremiini tahtis Toomas edasi liikuda. Ükshetk ei suutnud Katrin enam kaasa minna.

„Miks me nii kiiresti peame minema? Me võime ju natuke aeglasemalt minna,“ ütles heledapäine tüdruk.

„Mida kiiremiini edasi liigume, seda lähemale jõuab meie reisi sihtpunkt,“ ütles Toomas, kuid ühines nüüd tema juurde istuma. Puupakk oli pärast suurt tormi kannatada saanud.

„Mida me täpselt otsime?“ küsis Katrin kannust sõõmu võttes.

„Küll sa pärast saad teada...“ vastas Toomas. Tal oli näol salapärane ilme ning tüdruk sai sellest aina suuremat kahtlust juurde. „Mis on ta põhjus mind siia tuua“, arutles Katrin endamisi.

Kuid just sel hetkel, kui ta kaalus kõiki võimalusi, kuhu Toomas teda viib, ta libastus. Libastus nii halvasti, et kukkus ühte augulaadsesse urgu. Auk oli umbes 7 jalga, seega oli sealt noorel preilil võimatu välja pääseda. Ta hakkas Toomast appi kutsuma, kuid see tegi kõik veel hullemaks. Toomas hüppas samasse auku ja küsis Katrinilt:

„Mis siis siin all kah huvitavat on?“

„Mitte kui midagi! Ma libastusin sinu pärast siia auku ja nüüd oleme mõlemad augus,“ ütles Katrin kärsitult. „Ma ei tea miks ma üldse sinuga sellele reisile tulin. Mis on selle kõige mõte?“.

„Igal rännakul on oma lähtepunkt...“ alustas Toomas, kuid Katrin segas kärsitult vahele.

„Lähtepunkt? Huvitav, mis selle oma on? Äkki see, et lõpetada suures haisvas augus? Või et mind välja vihastada?“ valas Katrin kogu oma viha välja.

„Ei, ma mõtlesin, et...et viia sind ühte ilusasse kohta, sest sa oled mind külas alati aidanud, kui ma jamadesse satun. Tavaliselt on mu lähtepunkt avastada kohti ja nautida puhkust raskest tööst, mida ma olen sunnitud iga päev tegema. Seekord aga on see rännak erilisem, seega on ka mu lähtepunkt eriline, sest sina oled eriline.“ rääkis Toomas.

Ning siis haaras Toomas ühest väädist kinni, tõmbas ennast üles ja aitas ka Katrini üles. Katrin oli oma näo blondide juuste taha peitnud, sest teda liigutas Toomase kõne.

„Lähme siis koju,“ ütles Toomas ja pööras oma rännakukepi teistpidi.

„Oota!“ hõikas Katrin. „Kas Sina, Küüdriküla poisiklutt Toomas, saaksid mu viia sinna imelisse kohta, millest sa oled nõnda rääkinud?“.

„See oleks au,“ naeratas nüüd Toomas.

Pärast pikka paar tundi töist juttu naeru ning pidevat kõndimist olid nad jõudnud kohale Särava kose juurde. Selle nimi ei valetanud, see säras sama hästi kui päike!

„See kõik on minu pärast, ma ei suuda seda uskuda! Aitäh Toomas!“ ning ta kinkis talle kallistuse.

„Jah, see küll ei sära sama hästi kui Sina, aga ma usun, et see ajab ka asja ära.“ ütles Toomas vabandavalt.

„See sobib väga kenasti!“ vastas nüüd Katrin. Ja veel vaadates ja rääkides, naerdes ning lauldes, jäid nad ööks sinna. Hommikul alustasid nad oma tagasiteed, sest nagu rännakut alustati täiskuul, nad selle ka täiskuul lõpetavad. Hommikul said nad küll pahandada, aga kummagi meelt halvemaks ei teinud.

Just sellest ilusast rännakust alates, aitasid Toomas ja Katrin üksteist alati kui vaja oli. Toomasest sai korralikum poiss ning nad aitasid külaelanikke oma tarkuse ja jõuga. Toomase ja Katrini sõprusside ei läinud enam kunagi katki ning nad elasid rõõmsalt külg-külje kõrval.

II KOHT - Henri Häelme 6.klass / Kanepi Gümnaasium / juhendaja Karina Toots

     

                               Uudishimu – see on mu rännakute algus

 

Miks me võtame oma elus ette rännakud? Iga teekonna algus tekitab meie peas palju

küsimusi. Miks ma seda teen? Kuhu see tee mind viib ja mille jaoks see vajalik on

ning kas üldse vajalik on? Kui meis ei oleks seda kübekest uudishimu, siis me ei

saakski seda kõike teada. Seepärast ootan ka mina põnevusega, mis oota mind ees

aprillikuus Prahas.

Mäletan selgelt seda päeva, mil läksin tavapäraselt trenni ning seal kuulsime põnevat

uudist. Treener rääkis meile, et kui kõik läheb hästi, siis aprillis võtame ette reisi

Prahasse. Reisile on kaasa kutsutud ka vanemad, kellel on võimalus. Sellest

uudisest tekkis minu sisse põnev ärevus.

Rännakuid võib olla mitmesuguseid: enesetaastamiseks, maailma avastamiseks või

nagu praegu minul, esimene välismaine võistlus, mis annab juurde palju kogemusi ja

julgust. Koheselt haaras mind vastupandamatu uudishimu paljude asjade vastu. Kus

asub Praha, kuidas me sinna saame, läbi milliste riikide sõidame ja kus me ööbime?

Ma ütlen ausalt, et väike kartus on minu sees, sest ma pole kunagi välisriigis veel

käinud. Ma tundsin kergendust, kui sain teada, et üks minu vanematest tuleb ka

kaasa.

Ma olen õnnelik, et võin saada osa sellisest kogemusest ja seda koos oma

võistkonnakaaslastega. Ootan põnevusega, mis meid välisreisil ees ootab. Milline on

Praha lipp? Mida me seal näeme ja võibolla ka avastame? Hoian pöialt, et meil

läheks kõik hästi.

Meie kõigi rännakud võivad olla erinevad. Samuti on erinevad ka meie rännakute

algused ja põhjused. Ma loodan, et oma rännakute järel kogevad inimesed

õnnetunnet ja saavad uusi kogemusi ning mälestusi. Ootan uudishimulikult oma

rännaku algust.

III KOHT - Hanri Valo, 5c kass / Põlva Kool / õp Imbi Vent

                     

                                     Kodu - see on mu kõikide rännakute lähtepunkt

Elas kord üks naine, tema nimi oli Maria. Ühel ilusal päikselisel hommikul, kui Maria aknast välja vaatas ja nägi lennukeid taevas lendamas, tuli talle pähe mõte, et võiks terve maailma läbi reisida.

Järgmisel päeval hakkas Maria juba hommikul reisi ettevalmistusi tegema. Naine ostis lennupileti ära, siis pakkis asjad kokku ja asuski teele. Esimesena reisis Maria Ameerikasse, alustas New Yorkist. New York on ilus linn, seal on palju vaatamisväärsusi.

Maria külastas ka Mehhikot, avastas seal kristallikoopad. Ta tõi sealt oma sõpradele kingituseks vääriskive. Maria nägi  ära ka Egiptuse püramiidid ja kaamelid. Reisis Kanaaridel, kus on alati soe. Tenerife oli ta lemmik. Kui ta oli jõudnud Kreekasse, sai aru, et see on ideaalne koht, kus veeta päev päikese ja palmide all. Vahelduseks soojale käis ta Itaalia Alpides suusatamas, kus nägi  palju ilusat loodust ja huvitavaid loomi. Prantsusmaal nautis Maria Eiffeli tornis ilusaid vaateid. Maria reisis läbi terve laia maailma. Igast riigist tõi naine kaasa mingi sümboli, mis meenutas külastatud maad. Tal oli huvitav reis.

Lõpuks jõudis Maria viimasesse riiki, kus  naine peatus kõige kauem. Selleks oli Hawaii. Marial oli seal väga tore, ta päevitas end pruuniks ja ujus nii palju kui jaksas, vesi oli puhas ja läbipaistev. Palmipuu all jõi maitsvat limonaadi, sõi värskeid puuvilju. Ta matkas kaunis looduspargis.

Aga lõpuks Maria sai aru, et tal on suur koduigatsus. Ta tundis, et peab oma kodumaale tagasi minema, sest sinna jäi ta pere ja kõik, mis talle kallis. Maria otsustaski tagasi reisida. Kui Maria koju jõudis, tundis ta ennast jälle väga hästi ja sai aru, et tema kodu on see koht, kust ta pärit on ja kuhu ta alati tagasi tahab tulla.  

ERIPREEMIA - Annabel Kraavi 5. klass / Friedebert Tuglase nimeline Ahja Kool / Juhendaja Ilvi Suislepp

III KOOLIASTE

                         Surm - see on mu kõigi rännakute lähtepunkt

Ma olen alati olnud huvitatud elu ja surma müstikast, kuid enne enda venna surma ei teadnud

ma, kui palju see meid mõjutab. Olin veel noor ja elu poolt rikkumata, kui seisin haiglapalatis

oma venna kõrval, pisarad silmis ja palusin, et ta üles ärkaks. Ma ei suutnud mõista, kuidas

inimese elu võib nii kiiresti ja järsult lõppeda.

Kui olin juba vanemaks ja targemaks saanud, leidsin end mõtisklemas, kas elu on lihtsalt

juhuslik jada sündmusi või on seal midagi enamat. See küsimus hakkas mind jälitama kogu

aeg ja ma otsustasin otsida vastust. Alustasin oma rännakut, uurides erinevaid religioone ja

filosoofiaid, et leida tõde surma ja elu kohta või vähemalt teada saada, milliseid avastusi on

teinud teised inimesed, kes minuga samal teekonnal on olnud.

Minu teekond viis mind läbi erinevate kultuuride ja rahvuste, kuni ma lõpuks leidsin selle

vastuse, mida olin otsinud. Ma sain teada, et surm on vaid teine ​​etapp meie teekonnal ja et elu

jätkub pärast seda, kui me lahkume füüsilisest kehast. See mõistmine andis mulle rahu ja

lohutuse, sest ma teadsin, et minu vend ei ole lihtsalt kadunud, vaid on liikunud edasi

järgmisele elu etapile.

Surm ümbritseb meid igal pool ja igaühel on erinev teooria selle kohta, mis juhtub pärast

surma. Kuigi ma ei saa olla kindel selles, mis juhtus minu vennaga pärast surma või mis

juhtub tulevikus minuga, peame jääma positiivseks ja võtma kõik sellest lühikesest elust, mis

meile on antud.

Minu venna surm mõjutas mu elukäiku tohutult. Ma ei ütleks kunagi, et minu elu on parem

sellepärast, et minu vend on surnud, aga olen mõelnud, kuidas minu elu oleks välja tulnud kui

minu vend oleks elus. Kuigi võin arvata, et olen leidnud vastuse, siis enne surma olen ma

sama teadmatu kui iga teine.

I KOHT - Reinhold Omel, 9. klass /  Mooste mõisakool / juhendaja Kadi Õunap

                  Läbikukkumine – see on mu kõigi rännakute lähtepunkt

Selleks, et oma eluga edasi liikuda on vaja teha vigu. Kõik saavutused on alanud

läbikukkumistega. Need teevad tugevaks, kuid mitte siis kui kohe alla anda, tuleb otsida

väljapääsu.

Tehes midagi uut, ei saa selles kohe alguses parim olla. Minu edu on tulnud läbikukkumiste

teel. Paljud inimesed ei mõista seda. Kui pole otsinud uusi kogemusi, ei olegi võimalik aru

saada, et peale ebaõnnestumist ei tohi anda alla. Alati, kui ma ei saa millegagi hakkama,

mõtlen oma peas, et ma ei saagi olla kõiges hea, kuid oma soovide järgi tasub püüelda. Kui

midagi südamest tahta, on see alati võimalik. Poleks läbikukkumisi, poleks ka õnne.

Mulle on palju öeldud, et asju peab tegema nagu kõik teised või nagu on alati tehtud, sest see

on ainuke võimalus ja vastasel juhul kukud elus läbi. Minu arust on see vale, ei tohiks kuulata

teisi, ei tohiks ehmuda sellest jutust ära. Kui midagi lähebki valesti, on alati teisi võimalusi.

Olen saanud aru, et oma otsused pean tegema ise ja nende eest tuleb võtta ka vastutus. Kõik

otsused ei saagi olla head või kuhugi viivad. Mõnikord tuleb ka käega lüüa ja otsida muu

pääsetee.

Olles läbikukkunud ei pea jääma üksi, ei pea saama kõigega ise hakkama. Sõprade, pere või

kellegi teise toetusel on palju lihtsam edasi liikuda ja paremaks saada. Mind on väga palju

aidanud sõbrad.

Hirmu pärast ebaõnnestuda ei tohiks midagi tegemata jätta. Teed valesti, saad lüüa, kuid

pärast seda liigud edasi enam samu vigu tegemata. Kõige suuremaks takistuseks oled sa ise.

Läbikukkumine ja sellest õppimine on edasi liikumise lähtepunkt.

II KOHT - Hanna Juhkam / 9. klass, Mooste mõisakool / Juhendaja Kadi Õunap

Setomaa – see mu kõikide rännakute lähtepunkt.

Igale inimesele on tähtis ja väga oluline tema kodukoht. Lapsepõlvemaa, kus ta on üles kasvanud, kus on tema vanemad või vanavanemad. Paik, kus ta saanud oma esimesed sõbrad ja on tekkinud esimesed mälestused. Minu jaoks on see eriline koht Setomaa. Väga palju oma ajast olen  veetnud seal, vanaema juures. Setomaalt, Obinitsast olen  saanud  endaga kaasa palju armsaid lapsepõlvemälestusi, mis jäävad minuga alatiseks. Samuti ka väga vajalikke  oskusi ja teadmisi, mis mind kindlasti elus palju aitavad.

Minu vanaemal-vanaisal Obinitsas on talu ja seal ka palju loomi. Mu erilised lemmikud pole laudaloomad, kuigi ka nemad on armsad, vaid hoopis koerad, kes on vallutanud mu südame. Nimelt kasvatab ja õpetab vanaema erinevat tõugu koeri. Kuna ta töötab piiri peal, siis on tal seal abiks narkokoer Pentu.  Iga kord kui külla lähen, jookseb mulle lõbusa klähvimisega  vastu elurõõmus  trobikond erineva iseloomuga kutsasid. Õhtul magama minnes ronivad paar tükki ka külje alla. Olen oma vanaemalt  kaasa saanud suure loomaarmastuse. Nimelt tänu temale on ka minul oma väike rõõmurull Ally, kelle olen õpetanud juba igasuguseid naljakaid trikke tegema. Võibolla saab sellest kunagi tulevikus ka minu elukutse. Nimelt tõukoerte kasvataja ja aretaja või loomaarst.

Tänu vanaemale oskan kududa kindaid ja sokke, küpsetada kringlit, pirukaid ja valmistada head sõira, mida päris paljud sõbrad kiidavad. Vanaisaga on jälle lõbus mängida  kabet ja malet, mis arendab taiplikkust.

Obinitsas on võrratult kaunis loodus - suur järv orus, tihedad seenemetsad, kus vanaemaga sageli käime, hernepõllud. Mõned mäed, mille otsast vaadates on näha üüratult kaugele. Mäekülje peal seistes heidab pilgu kaugusesse ka uhke Setu lauluimä Taarka  kivist kuju.

 Hommikuti jalutavad põldudel segamatus rahus metskitsed, kaugemal metssead põrsastega ja puudel laulab lindudekoor äratuslaulu loodusele. Siilid luusivad ümber maja. Oma korjatud metsmaasikatest toormoos ja pannkoogid viivad keele alla. See on mu suvehommikute võlu setomaal

Lõuna-Eestis on elu hoopis teistsugune kui linnas. Lapsed mängivad hommikust õhtuni väljas, käivad nii palju ujumas kui vaid hing ihkab, piknikud puude all ja päikeseloojangud heinapallidel. Need on mälestused, mis ei unune iial. Setomaa - see on mu kõikide rännakute lähtepunkt.

III KOHT - Maritte Arianne Plaado, 8. klass / Viluste Põhikool / juh. õp. Ülle Raudsaar

        KODU- SEE ON MU KÕIKIDE RÄNNAKUTE LÄHTEPUNKT

Minu kodu on kallis koht,

mida ei varitse ükski oht.

See on mu mure- ja rõõmupaik,

hallis päevas ainuke päikselaik.

Sellest ajast peale, kui ma kõndima hakkasin, olen avastanud oma armsa kodu ümbrust ema või õdede pilgu all. Küll mulle meeldis lehti ning säravaid kive tuppa tuua! Korjasin emale võililli, nurmenukke ja igasuguseid õisi, mida leida võis. Minu jaoks ei olnud halba ilma, õues oli alati tore ja meeter meetri haaval läksid mu teekonnad pikemaks.

Vanemana hulkusin koduümbruses koos koeraga või väntasin jalgrattaga ringi, üks õdedest saatjaks. Rännakud venisid mõnikord lubatust pikemaks, aga alati jõudsime tagasi koju ja nii tore oli tagasi olla. Akendest kumav valgus, korstnast tõusev suitsuviirg, õnnelikult klähviv koer, ümber jalgade tiirutavad kassid ning muidugi pereliikmed, kes olid juba natuke muretsema hakanud.

Meie kool on vahva ja kena,

kõik armastavad seda,

rõõme on palju ja tülisid harva,

väike ja kodune, beežikat karva.

Koolilapsena pidin hakkama kodust oluliselt kaugemal koolis käima. Öeldakse, et kool on nagu teine kodu. See peaks tähendama, et ma liigun päeva jooksul kahe kodu vahel. Koolis on tore, aga seal pole mulle armsaks saanud asju, need jäävad hommikul ikkagi koju. Igal tööpäeva hommikul lähen kodust bussiga kooli ja õhtul tagasi. Alati on toredam tagasi tulla. Maja nagu ootaks mind ning mulle tundub, et kui saabub nädalavahetus, ohkab minu kodugi kergendatult.

Piirkondades nimesid mitu:

on saarlased, hiidlased, setud,

päälinlased, pärnakad, mulgid,

keelerikkust on Eestis küll hulgi.

Tänaseks päevaks olen käinud kodust kaugemal ja veel kaugemal ja veel-veel kaugemal. Olen avastanud Eestit ja naaberriike. Minu pikim rännak on mind viinud Türki. Tohutult vahva riik, huvitavad vaatamisväärsused ning sõbralikud inimesed, kuid mõte liikus ikka iga päev oma kodule. See on kummaline paradoks: kui olen kodus, igatsen kaugeid maid, kui olen lõpuks kuhugi kaugemale reisinud, igatsen koju.

Kodu on minu kõikide rännakute lähtepunkt, aga ka kõikide rännakute lõpp-punkt. See on minu seljatagune, minu kindlus, kuhu mind alati oodatakse. Kui see on tugev, siis ei tundu maailm ohtlik ja hirmuäratav. Ma ei tunne tuleviku ees hirmu, sest ükskõik, kuhu elu mind viib, on mul olemas kindel toetuspunkt- kodu.

ERIPREEMIA - Meribel Pukk, 9. klass / Saverna Põhikool / õp Ivi Luht

 

IV KOOLIASTE

Usk  – see on mu kõikide rännakute lähtepunkt

Elu on nagu rännak – valikud, uued kogemused, eesmärkide saavutamine ja kõigest sellest rõõmu tundmine. Kui kohtaksin tänaval rändurit, kes ei tea, kust ta tuleb, miks ta on siin ja kuhu soovib jõuda, tunduks see imelik ja veidi masendav. Samamoodi on inimese elurännakutel õnne ja rahulolu tundmiseks tähtis leida enda elurännakutee lähtepunkt ehk põhjus, miks ja kuhu rännata. Arvan, et inimeste elu kõigi rännakute lähtepunktiks on elu juhtivad põhimõtted, mille kohta võib öelda ka usk selle laiemas tähenduses.

Tuhandete religioonide ja mõttekaaslaste gruppide olemasolu näitab, et on väga palju neid, kes vajavad oma elurännakutel usku. Miks nad seda vajavad? Olen ka ise mõelnud, et võiks vähemalt asja uurida. Kui inimelul on mingi sügavam mõte või eesmärk, siis tahaksin ka teada, mis see on. Ja kui näiteks jumal on olemas, ja mul pole sellest aimugi, siis oleksin teadmatuses ilmselt kõige olulisema tõe suhtes. Sain idee lisaks teadusele uurida ka religioonide maailma juba väiksena oma vanematelt. Nad olid varem küll kogu elu olnud ateistid, kuid otsisid ja leidsid enda jaoks ammendavad vastused eri uskumusi ja ka piiblit analüüsides ja teadusega võrreldes. Seetõttu olen ka ise sama teinud – uurinud, et mitte pimesi midagi uskuda.

Inimesel on tugev soov elada palju pikemalt täisväärtuslikku elu ja tundub, et alles siis, kui võiks hakata midagi saavutama ja oma suuremate rännakute sihtpunkti jõudma, on elu juba lõppemas. Olen ka mõelnud, et kui kauem elada päriselt võimalik poleks, siis kas inimese võimas, suurtele küsimustele vastuseid otsiv aju tunduks nagu evolutsiooniline eksitus või hüpe ühelt arengutasemelt ebaloogiliselt kõrgele. Ja et miks ükski teine liik peale inimese ei pürgi kuhugi kaugemale ega mõtiskle elu mõtte ja enda päritolu üle. Minu jaoks on huvitav, et piibli järgi "ta (looja, arendaja) on isegi pannud inimeste südamesse igaviku". See selgitab, miks just inimesed sellistele suurtele asjadele mõtlevad. Teiselt poolt toob piibel välja, et see, kes inimese "arendas", programmeeris ühel kindlal põhjusel inimestesse sellise ajutise "geenirikke", mis põhjustab praegu vananemist. Positiivne on, et piibli järgi see "geenirike" polnud algselt plaanitud ning teadlik tekitaja oskab ja tahab selle ka enda määratud ajal kõrvaldada. See teadmine on mulle andnud tulevikulootuse, nii et ma ei pea tundma, et minu rännakud on mõttetud sellepärast, et elu on nii lühike.

Näiteks kirjanduslik vool eksistentsialism sai alguse teise maailmasõja algul, kui inimesed nägid palju surma ja maailma lootusetu olukorra tõttu hakati elu võtma mõttetu ja absurdsena. Kui ei loodetud enam jumalale ja polnud usku, et inimene on loodud kindla eesmärgiga, siis tekkis mõttelaad, et vaja ongi lihtsalt kuidagi eksisteerida sünnist surmani. On suur erinevus, kas uskuda, et meie kauge esiisa on mingi inimesest madalam liik ja me oleme evolutsioonilise juhuse tõttu saanud liiga targaks, mis põhjustab depressiivsust, või uskuda, et meil on armastav isa (looja, jumal), kes kujundas meid oma näo järgi, nagu piibel ütleb. Eksistentsialismi kirjanikud ka teadvustasid, et täielik vabadus on liiga raske koorem. Seega peaksid usu põhimõtted tegema elu rännakud lihtsamaks ja õnnelikumaks.

Juhul kui inimesel on looja, siis peaks tema kõige paremini teadma, kuidas meid elu rännakutel juhatada. Väidetavalt piibel ongi looja antud “inimelu kasutusjuhend”. Näiteks üks paljudest piibli kasulikest põhimõtetest on "Andmine teeb õnnelikumaks kui saamine". Arvan, et kui kõik inimesed kasvõi näiteks seda lihtsat põhimõtet järgiksid, oleks maailmas elu õnnelikum ning konflikti- ja ka sõdadevabam. Piibel selgitab ka seda, miks praegu paljud inimesed seda põhimõtet ei järgi ja kuidas tulevikus see muutub.

Usk on muidugi väga lai mõiste ja kergeusklikult võib uskuda kõike, ka täiesti mõistuse- ja faktidevastaseid asju, näiteks seda, et Maa on lapik. Minu jaoks on elu rännakute lähtepunktiks selline usk, mis põhineb kindlatel tõenditel. Piibel defineerib, et usk on “tõenditel põhinev veendumus selles, mida pole veel näha”. Selline usk on näiteks veendumus, et Päike homme tõuseb, seda pole veel näha, aga on tõendeid seda uskuda.

Usk millessegi või kellessegi endast kõrgemasse kujundab inimeste veendumused, väärtused ja valikud, mis juhivad inimesi elurännakutel. Kõige selle uurimine nõuab ettevõtmist ja aega, et analüüsida ja kõrvutada fakte, aga tulemus - elu mõtte leidmine ja rahulolu - on seda väärt. Kui enda jaoks on hangitud selline usk ehk veendumus, siis on edaspidi elus palju kergem, sest ei pea iga otsuse puhul uuesti läbi mõtlema, kes ma olen, mis on mu väärtused ja kuhu tahan rännakutel liikuda. Siis ei pea olema nagu mannekeen poe aknal, kes ei planeeri oma elurännakuid ega saa ise otsustada isegi seda, mida selga panna, sest teised otsustavad tema eest. Usk annab põhimõtted, väärikustunde ja rahulolu ise juhtida oma elu ning seega on just usk lähtepunktiks minu elu rännakutel. Tean, miks ja kuhu edasi liigun.

I-II KOHT - Geteli Hanni 12. M klass / Põlva Gümnaasium / juh. Anna Simga

Kuu – see on mu kõikide rännakute lähtepunkt.

Veepiisad vastu mu paljaid sääri, õhtune mardikate laul kostab minu kõrvades. Kõrvus heliseb mul viis, mida lapsepõlvest vaevu mäletan. Vaikselt ümisen endamisi, kõndides voolu mööda edasi.

Varasemalt oleksin hakanud kiljuma ja kartma. Õhtud olid mind alati hirmutanud, ei aidanud see fakt, et kõndisin tundmatus vetes. Seekord tõi aga tundmatus mu hinge rahu, olin harjunud inimvaikusega. Tervitasin igasugu mutukaid ja putukaid nagu vanu sõpru. Vahest ehk isegi lehvitasin.

Midagi oli aga puudu.

Oleksin siin juba nagu aegade lõpuni rännanud. Kõik tundus õige. Ma ei saanud aga ignoreerida, kuidas mu süda peksles millegi järele. Seda juhtus tihti õhtutundidel, kui olin täiesti üksi oma mõtetega ja ei pidanud ellujäämiseks kuhugi liikuma. Need momendid, kui sain vaadata kuu poole ja kakkuda maast välja umbrohtu ilma mõtlemata.

Olen alati ekselnud südame järgi. „Lootusetu romantik“ öeldi minu kohta. Igaühel on oma meelemürk, mõnele on see vanemate kapist varastatud viin, mõne jaoks reaalsusest lahti laskmine. Ehk sellepärast olengi sellises olukorras. Olen joobunud iseenda unistustest.

Ma ignoreerin anuvaid karjeid jalgadelt ja muudkui liigun edasi ei-tea-kuhu.

„Astu veest välja,“ on nende esimesed sõnad.

„Oleme järgmise kümne minutiga surnud,“ on nende jätkusõnad. Sellised manipulatsiooni taktikaid ma aga ei salli. Jonni pärast sean veel kiirema sammu sisse. Külm õhk kraabib mu nahka ja on raske kinni hoida nutukisa, mis nii tahaks välja tulla.

Jalad aga ei valeta. Olin teinud järgmise vea.

Jõgi on lahkesti mind oma embusesse võtnud. Külmus mitte ei kraabi mind enam, vaid lausa pussitab. Kõik on vaikne. Vesised suudlused katavad mu tervet keha.

Oma viimase jõuga suudan veel oma pead piisavalt keerata, et vaadata üles, helendava kuu poole. Tuttav salapärane ilme vaatab mulle otsa. Kerguse tunne võtab üle mu keha. Ma naeran kurvalt.

Muidugi, kuu – see on mu kõikide rännakute lähtepunkt.

I-II KOHT - Mia Kristin Prozes 12. M klass / Põlva Gümnaasium / juh. Anna Simga

Kodupaik – minu rännakute lähtepunkt

Igal teel on algus ja lõpp. Ka eluteel. Kui maantee võib olla sirge, siis elutee seda pigem ei ole. Elutee on palju kurvilisem ja üsna keeruline on ette ennustada, mis käänaku taga ootamas on. Alates sünnist on elu täis pikitud erinevaid rännakuid, mõni neist lõpeb elu jooksul, kuid mõni kestab igavikuni. Minu rännakute lähtepunktiks on minu kodupaik Põlvamaa.

Põlvamaal Karaski külas asub minu kõige kallim koht – kodu. Minu kodu ei ole pelgalt vaid maja, kuhu peale väsitavat päeva magama ja sööma minna. Koju lähen ma alati rõõmsas meeleolus ja teadmises, et seal on turvaline ja mugav olla. Pole vahet, kui suur on kodu, mis tehnika ja mööbel on kodus, kodul ja perekonnal on minu südames alati väga palju ruumi. Eks elutee võib ka mind viia mingil eluetapil kodust kaugele, kuid kindlasti võtan aega oma vanemate ja tuttavate radade külastamiseks. Keeruline on ette ennustada, kuid ei saa välistada, et koduigatsus võib mind hoopis päriselt koju tagasi tuua siinkandis tööd otsima.

Üleüldiselt pean oma kodupaigaks Põlvamaad. Olen Põlvas sündinud, siin lasteaias käinud ja jalge all on koolitee Põlva Gümnaasiumis. Oma kooliteed alustasin Norras, kuid naasime Põlvasse pere erinevatel põhjustel minu teiseks kooliaastaks. Mäletan selgelt sooje ja ülevaid tundeid koju saabumisel. Tervitasid tuttavad lõhnad ja mälestused. Paar aastat tagasi kolisime enda senisesse suvekoju Karaski külla, mis oli minus samuti sooja kodutunde tekitanud.

Kui üheks lähtepunktis minu elus on pere, kodu, lähedased, siis teiseks on muusika. Juba eelkooliealisena tundsin huvi muusika vastu. Eks üheks eeskujuks muusikaga tegelemisel on olnud ja on ka praegu minu ema. Tema suunamisel alustasin laulmisega juba lasteaias ning kirg laulmise vastu on mul siiani. Lisaks laulmisele käisin muusikalist haridust saamas Põlva Muusikakoolis ja tänini osalen orkestrimängus ja võtan laulmistunde. Muusika aitab mul ennast väljendada ja end välja elada. Aeg-ajalt, kui tekib õige tunne ja tuhin, loon hetkesse sobiva laulujupikese. Kirjutan sõnad ja püüan end klaveril saata. Tulevikus, kui julgust ja kogemusi rohkem, esitlen oma loomingut hea meelega ka teistele. Pole välistatud, et minu tuleviku rännakud on samuti muusikaga seotud ja seda ka ametialaselt. Miks mitte anda edasi kõiki neid teadmisi ja kogemusi oma kodukandis alles alustavatele muusikahuvilistele.

Rännakuid eluteel on mitmeid. Mõni teekond on pikem, mõni lühem. Mõni sirge, kuid teine käänuline. Seni on minu elus lühiajalised rännakud olnud näiteks paar põgusat tutvust suvelaagrites ja lühiajalised kodust väljasõidud. Muusika on minu elus olnud alates minu esimestest mälestustest. Olen tänulik oma kodule, oma kodukohale, sest just sealt olen ma saanud armastuse ja kindlustunde muusikaga tegelemise vastu. Muusika on minu lõputu rännak.

III KOHT - Linette Risttee, 10. klass / Põlva Gümnaasium / õpetaja: Merle Pintson

Ahja kool - see on mu kõikide rännakute lähtepunkt

Friedebert Tuglas, eesti kirjanduse suurkuju, alustas oma eluteed Ahjal. Ahja on imeilus koht kauni looduse, mõisahäärberi ja väärtusliku pargiga. Vaadates mõisaesiselt sillalt vetepeegeldust, võib näha Tuglase lapsepõlvemaa mälestusi. Tuglas oli suur reisisell, avara silmaringi ning suurepärase keeleoskusega. Ahja kool kannab uhkusega kirjaniku nime.

Friedebert Tuglase nimelises Ahja koolis pakitud reisikotiga avatakse uksed laia maailma. On sihiks pikem või lühem sihtkoht, pagas selleks tuleb pakkida korralikult. Ikka nii, et terveks jääks inimese vaimne, füüsiline ja emotsionaalne mina. „Tõeline suurus koosneb kõige väiksemaistki üksikasjust,“ ütleks Tuglas. Parim on see, kui taas kord kallisse kodukohta tagasi tullakse.

Esimesse lahtrisse pakin kõige vajalikumad tarvikud – need alustalad, millest kõik edasine saab alguse. Selle kotiosa pakkimiseks vajan kindlasti ema-isa abi. Kotti lähevad kamm ja taskurätik, sest suhtumine puhtusesse saab alguse väga varakult. Viisakus, sõbralikkus, sõnapidamine, soov õppida ja huvi avastada segunevad kartuse, rõõmu ja kallistuste vajadustega. Siia mahub arvukalt arglik-lustlikke mälestusi: esimene koolipäev, esimene õpetaja, head hinded, aga ka esimesed koerustükid ja eksimused. Ahja kooli õpihimuline õpilane sammub „Kiusamisvaba kooli“ radadel ning teab, kui oluline on olla hea – täpselt nagu väike Illimargi.

Edasi läheb pakkimine ja asjade valimine keerulisemaks. Kui väga vajan ikka veel vanemate abi ja kohalolu! Ennast selgelt väljendada ei ole lihtne, ent tahan jagada oma rõõmu, rääkida edusammudest ja saada tunnustust, küsida vastuseid tundmatus valdkonnas. Kotti pakkides tunnen suuremat muret, sest vastutus kasvab ja digimaailm röövib mõttetult palju aega. Õnneks on mõistvad klassikaaslased, sõbrad, kellega koolis on tore ja kellele saab toetuda. Oleme erinevad ja sageli tuleb teha kompromisse. On hea, kui suudame ära tunda oma eksimused ning tegevusi korrigeerida. Oleme kogenud, et koostöös peitub suur jõud.  

Viimase kotitasku pakkimine Ahja koolis peab kulgema süsteemselt, loovalt ning kriitilise mõtlemisvõimega. Olen ettevõtlik. Üha enam saab selgeks, et kõik õpitud loogikareeglid eluvaldkondades ei pruugi kehtida. On suurenenud huvi mitmekesiste loodusküsimuste vastu, näiteks kuidas tulla toime liblikatega kõhus. Kõik on ilus ja hirmus ühtaegu. Ikka küsin, milleks seda vaja või kui raske peab olema koorem, mida teele kaasa võtta.

Teinekord on väga raske, sest kunagi ei tea, milline valik on õige või missugust hinda tuleb maksta valesti sammutud sammude eest. Kodus on õpetatud, et süda peab olema õige koha peal, siis saab alati hakkama. Olgu selleks reisikoti materjal ja suurus, reisikaaslased või sihtkoht – südame kaudu leiab õige tee ja valiku.

Ahja, Friedebert Tuglase sünnikoht, sillutab tee isikliku õnneliku elu aluseks. Olles rändur laias maailmas, ei tohi unustada elu kõige olulisemat väärtust – kodu ja perekonda, kes on saatjaks igal rännakul ja teel.

TUNNUSTATUD - Ilvi Suislepp / Friedebert Tuglase nimeline Ahja Kool / õpetaja

 

                                                       LUULE

I KOOLIASTE  - töid ei laekunud

II KOOLIASTE

Fantaasia - see on mu rännakute lähtepunkt

 

Peas saad rännata kuhu iganes,

tuleb kasutada ainult fantaasiat.

Võid minna Pariisi, New Yorki …

või võid ise midagi välja mõelda.

Kui tahad süüa, mõtle sellele

ja toodki roa oma rännakusse.

Rännakusse võid lisada sõpru,

tuleb ainult mõelda.

Kui tahad poodi,

võid ennast sinna mõelda.

Kui pole raha,

saad seda endale mõelda.

Kui tahad ema juurde

võid sinna minna.

Fantaasiamaailmas on kõik lubatud,

tuleb ainult sellest mõelda.

 

I KOHT - Karl Kintsiraud  6d klass / Põlva Kool / õp Imbi Vent

 

Eesti - see on mu kõikide rännakute lähtepunkt

 

Eestis on mu kodu, ema, isa, vend ja õde.

Eestis on mu mälestused ja sõbrad.

Eestis on mu hamster ja papagoid.

Eestis on mu vanaisa ja vanaema.

Eesti on turvaline ja huvitav.

Eesti on koht, kust otsida asju.

Eestis elan ka mina.

II KOHT - jäi välja andmata

III KOHT - Marten Mootse  4.klass / Friedebert Tuglase nimeline Ahja Kool / juh. Leili Rood

 

“Eesti- see on mu kõikide rännakute lähtepunkt.”

 

See on minu liha ja veri,

see on minu kodumaa.

See on põhjatuule kodu,

see on vabaduse riik.

 

Me loodus on toredaim ime,

ei kunagi see hävine,

sest imed on igavesed.

Ma lipu poole kummardan,

sest imesid peab austama.

 

Eesti on minu olemasolu tähtsus,

minu elu mõte ja jumalate töö.

Eesti on imeline.

TUNNUSTSTUD -Henri Jaakmees 4. klass / Põlva Jakobi Kool / õp Heidi Lankots

 

III KOOLIASTE

RAAMAT- SEE ON MU KÕIKIDE RÄNNAKUTE LÄHTEPUNKT

 

Raamatu avan ja sukeldun sellesse

maailma uude, pole vahet, et kellest see

jutustab…

 

Kujutluspildid hakkavad tööle,

rännak on alanud, asume teele,

uued on tegelased ja kohad,

ühed on head ja teised on pahad.

Unustan mured ja mõtlen vaid sisule,

maailm nii suur ja mina nii pisike!

Peategelasega seiklen ma kaasa,

jookseme koos õitevärvisel aasal,

rõõmustan temaga, jagame leina,

korjame ühiselt ristikheina,

tunded on ühised, tajun ma seda,

näib, nagu ammugi tunneksin teda.

Raamat on muutunud imedemaaks

ootan vaid hetki, mil lugeda saaks.

 

Kui rännak lõppenud, haarab mind nukrus:

see seiklus on läbi ja minu jaoks lukus.

Uue raamatu avan ja sukeldun sellesse

maailma uude, pole vahet, et kellest see

jutustab…

 

I KOHT - Melani Kahar 7. klass /  Saverna Põhikool / õp Ivi Luht

 

METS- SEE ON MINU KÕIKIDE RÄNNAKUTE LÄHTEPUNKT

 

Siit algavad kõik minu rajad ja teed,

ma tean, et keegi siin liiga ei tee,

jalutan ringi, metsas on vaikne,

võiks öelda, et olengi siin juba paikne.

 

Kui olnud halb päev ja tuju on nullis,

end metsas istumas näen omas mullis,

ürgmetsa lummus ja latvade müha

sügavat rahu mu sisse toob üha.

 

Kui metsa ei oleks, siis oleks vaid valgus,

mets on mu kõigi rännakute algus.

 

II KOHT - Marta Kont 7. klass / Saverna Põhikool /  õp. Ivi Luht

III KOHT - jäi välja andmata

… see on mu kõikide rännakute lähtepunkt

 

See miski on mu kodu.

Lähen lasteaeda,

tulen tagasi.

Lähen kooli,

tulen tagasi.

Lähen tööle

ning ikka tulen tagasi.

 

Kodu ei pea olema maja,

see võib olla inimene,

kellest väga hoolid.

See võib olla loom, koht, tunne,

mis iganes.

Kodu, see on mu kõikide rännakute lähtepunkt.

 

TUNNUSTATUD - Kertu Kepp 7b / Põlva Kool / juhendaja: Lea Parder

 

IV KOOLIASTE

 

Tahe - see on mu kõikide rännakute lähtepunkt

 

Tahe –  minu kõigi rännakute lähtepunkt

äratab mind hommikul ja saadab seiklusile.

Tahe aitab õppida, käia trennis, minna poodi.

Tahtest saavad alguse mu mõtted ja ideed 

Tahe annab suuna puntras eluteel.

Tahet järgides ma jaksan üle saada kõigest.

olgu selleks koolistress või elu seatud tõkked.

Tahte toel ja abil suudan saavutada palju,

annab sihikindlust, nopin oma saavutuste vilju.

Tahe aitab elada mul väärikat ja ausat elu,

kogeda nii põrumisi, avastusi, rõõmu kui ka edu.

Tahe aitab edasi mul minna, vahel tagasigi tulla.

Tahteta ei oleks siin ma ega jõuaks sinna,

kuhu jõudma pean, ning kuhu tahan minna.

 

I KOHT - Krissandra Rammo 11. Klass / Põlva Gümnaasium /  õpetaja: Merle Pintson

 

Hanna – ta on kõikide rännakute lähtepunkt

 

Hanna on mu elu rõõm ja valgus

Hanna on minu armu ja hoolivuse algus

Hanna on see kelle peale öösel mõtlen

Hanna on tüdruk keda kuu valguse all suudlen

 

Ükskõik kui kaugel ma Hannast viibin

Hanna kätte vahel ma ikka kõige paremini ööbin

Hanna on mu kõikide rännakute lähtepunkt

Sest kui ma tema juurde tagasi jõuan, on see alati mu elu kõrgpunkt

II KOHT - Wilson Patric Perrera 11.klass /  Põlva Gümnaasium / juhendaja Anna Simga

 

Lõpp see on mu kõikide rännakute lähtepunkt

Vanadus on saabunud,

elujõud on hääbunud.

Seljataga on paikne elu,

milles ei olnud palju melu.

Lamades voodis, viimne hingeõhk iga hetk lahkub mu huultelt.

Mis jäi unistustest, neist, millest nooruses mõtlesin nii suurelt?

 

Mu ümber tekivad inimeste kujud,

kõigil on omad kujud ja tujud.

Kes tulid mu viimastele hetkedele

enne mu minekut teispoolsusretkele?

 

Nad on mina, kes olid julged siis,

kui endal lõi välja kapriis.

Räägivad paigust, mis jäid käimata,

unistustest, mis jäidki täitmata.

Surmahirm, kaaslased, naeruvääristamine kõik hoidsid mind tagasi,

andes mulle ületamatu pagasi.

Kas hirm ja kõhklus oli seda väärt?

Ei näinud mina ei kõrgeid mägesid ega mereäärt.

Kas ma kartsingi surma 

või hoopiski elada?

 

Elu ei näitagi kõikidel hetkedel mõtteid,

aga ei anta ka teisi võtteid.

Elu ei sisalda alati head,

aga ei tohiks lasta norgu pead.

Elage ja vaadake, mis kogemusi ja võimalusi puhub teie suunas elutuul,

et kord saaksite astuda teispoolsusesse rändama minekule muhe naeratus suul.

 

III KOHT - Heivo Puusepp 11.klass /  Võnnu Keskkool / õpetaja Maris Põkka

 

...see on mu kõikide rännakute lähtepunkt

Mis see on, kui unistus saab täidetud?

ja kõik käib järsku aegluubis,

ja tunnen seda sooja tunnet kõhus

ja seda naeratust näol?

Mis tunne see selline on?

 

Olen järsku rahul iseendaga,

õigemini kõigi ja kõigega enda ümber

ning ainuke lause, mis suust kajab, on:

“Ma olen nii õnnelik!”

Mis tunne see selline on?

 

Õnn.

Mis see õigemini on?

Kas see on elu, emotsioon, rahulolu?

Mis iganes ta olema peaks,

õnn õnn ÕNN õ n n – imelik sõna, parim tunne.

ÕNN on minu kõikide rännakute sihtpunkt.

 

Aga kust ma alustama peaks?

Kus asub lähtepunkt?

Kus? Kus? Kus on lähtepunkt?

Kodu? Sõbrad? Pere?

 

Kodu.

Mis on kodu?

Kas ruumid ja seinad, millel katus peal?

Kas sõbrad, pere, kuuluvustunne?

Kodu?

Mis sa oled?

kodu on... Mis? Mis see on?

Kodu on alaline elukoht või pelgupaik.

„Kui kodu all peetakse silmas maja või korterit, on see tavaliselt paik, kus inimene või

perekond saab puhata ning hoida oma isiklikku vara. Enamikus tänapäeva kodudest on

hügieeniruumid (WC, vannituba, dušinurk) ja koht toiduvalmistamiseks (köök, väliköök vms).

Ka paljudel teistel loomadel on kodud, olgu siis metsikus looduses või koduloomadel

inimeste juures. (Vikipeedia) EI OLE.

 

Kodu on inimesed,

kodu on tunne, turvatunne,

kodu on koht, kus tunneme end endana ja õiges kohas.

kodu kodu kodu k o d u, imelik sõna, parim koht –

kodu on minu lähtepunkt.

 

Kodu on minu lähtepunkt

Kodu on minu lähtepunkt?

Jah Ei Jah Ei

 

Aga kui ei ole, mis on?

Mina ise?

Mina ning minu unistus?

Unistus?

Kas unistusega jõuan sihtpunkti?

Eesmärk e e s m ä r k.

Eesmärgiga jõuan sihtpunkti.

Aga kust algab eesmärk?

K o d u s t.

Kodust!

TUNNUSTATUD Isabella Puusepp 10.klass / Põlva Gümnaasium /  juhendaja Merle Pintson

 

ÕPETAJAD

Tunniplaan, kõikide mu rännakute lähtepunkt [punkt-punkt-ja-punkt]

 

Vaja asendust, sest õpetaja teatas, et on hoolitsusel.

Sellega seoses edastame homse tasandustunniplaani:

 

Kurjanduses uurige, kuis riimi vajund hurtsikud rääma said.

Imekeeles tuleb eristada aja- ja kohakäärusid. 

Maasikaõpetuses kuulake kavalaid marimaa laule.

Mähiskonnas valige mitte juhme juhte, kes kaugel.

Pigielus pigistage mõtet, rakendustes* ragistage.

IQ uurimistöös mõtlevaks-tõtlevaks, matsti, madistage.

Programm-veerimises veereta veebitee Veerikusse kärmelt.

Lesja Ukrainka, ütle, mis keeles näeb päevalillevärve?

 

*Karkvara murekohad ujuvad kaugheldus-lahenduslahte.

 

Puudlikalender ennustab veel, tasa-tasa, asenduse-lund.

Ekraanile liugleb meile. Ja tuleb, heldeke, tasa-tasa,

neile vastata. On sund. Kuid on asendustunni asendustund.

Oh, mil saab und? Tunniplaan liugleb vaheajale, tasa-tasa.

 

I KOHT - Maris Põkka / Võnnu Keskkooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja

 

“Väärtused - see on mu kõikide rännakute lähtepunkt”
Väärtus on see, mis südamesunnil,
mis kõikide hirmude vaikusetunnil
sunnib mind valikuid vaagima,
talitama õigesti, raalima.
Väärtused sunnivad mõtlema,
sunnivad mõttega võtma ka,
tundmustes sügavalt kaevama,
ennast nii kahtlema, vaevama.
Kuulan, mis väärtustest kajamas,
sedasi vastu ei aja ma,
sedasi valikuid langetan,
sedasi teerajal vangerdan,
väärutusiviisi veeretan,
valikuterikkuses valitsen,
kaalun ja katsun ja mõtisklen,
hingekeelesid sõrmitsen.
Seeläbi eluteed juhin ma,
enda valikuid sihin ka,
tunnen, mis väärtusi toetamas
eemaldan selle, mis vaidlemas.
Ligi luban selle, mis ligi on,
südamel soe ja tuttav on,
selle, mis mõtteisse sobiv on,
selle, mis väärtustes kirjas on.

08.02.2023

II KOHT - Pirjo Pall / Friedebert Tuglase nimeline Ahja kool /  direktriss

 

Kiri Tuglasele

Me rännakud algavad, asume teel.

Siit teekond meil algab – algus jääb meelde.

Me liigume loogeldes, sest Runnel nii käskis.

Kui liigume laugelt, ka siis on kõik hästi.

Võib joosta või rõkata, liikuda lauldes.

Pea asi, et hoog meil kohe ei rauge.

Hoog – see ei rauge.

Me rännakud algavad, asume teele.

Ja oleme kindlad, et lähe jääb meelde.

Me valime sihid, me valime suunad.

Kuid saatus meid väntsutab tumedal ruunal.

Ei heida siis meelt ja liigume lauldes.

Lubasin ju, et hoog meil ei rauge.

Ning miski on ikkagi kindlamast kindel:

Tagasi jõudes meid ootamas ingel.

Jah –ootama jään ingel.

TUNNUSTATUD - Kai Karell-Narrusk / Räpina Ühisgümnaasium /  õpetaja

 

                                            KUNST

I KOOLIASTE

I KOHT - Clara Luna Doyle 1. klass Krootuse Põhikool / juhendaja Sigrid Mallene

II KOHT - Iti Adeele Aasmäe 3. klass Friedebert Tuglase nimeline Ahja Kool / juhendaja Karin Pikk

III KOHT - Liis Kangur 3. klass Friedebert Tuglase nimeline Ahja Kool / juhendaja Karin Pikk

ERIPREEMIA- Arabella Maisvee 1. klass Friedebert Tuglase nimeline Ahja Kool / juhendaja Karin Pikk

II KOOLIASTE

I KOHT - Kristelle Laevik 5. klass Friedebert Tuglase nimeline Ahja Kool / juhendaja Karin Pikk

II KOHT - Karl Ader 4. klass / Saverna Põhikool / juhendaja Krista Varul

III-IV KOHT - Villjam Varul 4. klass / Saverna Põhikool / juhendaja Krista Varul

III-IV KOHT - Anette Hõlst 6. klass / Saverna Põhikool / juhendaja Krista Varul

III KOOLIASTE

I KOHT - Meribel Pukk 9. klass / Saverna Põhikool / juhendaja Krista Varul

II KOHT -Lisandra Kuusik 8. klass Friedebert Tuglase nimeline Ahja Kool / juhendaja Karin Pikk

III KOHT - jäi välja andmata

TUNNUSTATUD - Markus Vana 9. klass / Friedebert Tuglase nimeline Ahja Kool / juhendaja Leili Rood

IV KOOLIASTE

I KOHT - Mona Jõema 11. klass / Põlva Gümnaasium

II KOHT -Eliise Pesor 10. klass / Põlva Gümnaasium

III KOHT - Sandra Kalling 11. klass / Põlva Gümnaasium