Meil oli suurepärane võimalus kevadel, kolm aastat tagasi, võõrustada enda juures Soomest, Hepokulta koolist eriõpetaja Kristiinat ja väliseestlast Eerot, kes on kirjastaja, haridusaktivist, aga on olnud ka 1-1le õpetaja. Nemad soovisid tutvuda meie koolikorraldusega just haridusliku erivajadustega õppijatega tegelemisel. Vastutasuks oma teadmiste ja kogemuste jagamise eest, kutsuti meid lahkelt ka Soome külla. Külaskäigu planeerimine küll päris kolme aastat ei võtnud, aga nagu elus ikka, siis juhtub vahepeal igasugu asju ja meie reis sai päriselt teoks alles käesoleval aastal. Külastuse majutuskulude ja transpordikulude eest Soomes maksis lahkelt Eero, kelle sugulane oli talle just haridusalase koostöö soodustamiseks Soome ja Eesti vahel jätnud pärandi.
Küll on tore, et külastus siiski teoks sai ja 24-26.04 veetsime Aili, Annely, Raini, Terje, Tiia ja Pirjoga Soomes, Turu linnas, et arutleda haridusereformi mõjude üle Soomes, tutvuda Turu linna oluliste vaatamisväärsustega ning kõige olulisemana - tutvuda Hepokulta kooliga ning koolikorraldusega. Hepokulta kool on piirkonnakool, kus õpivad õppijad 1.-6.klassini, koolis on ca 500 õpilast ja 37 õpetajat, abiõpetajat. Kool on alati tegutsenud algkoolina ning teeb tihedat koostööd ka piirkonna lasteaiaga. Koolile on omapärane suur ja järjest kasvav erivajadustega õppijate hulk, kellest suure osa moodustavad ka teise kodukeelega õpilased. Selline omapära on kujundanud koolikorralduse ja koolikultuuri, millest oli meil väga palju õppida ja samas leidsime ka suurel määral ühisosa.
Millised olid meie peamised sarnasused?
Äratundmisele lisaks leidsime ka mitmeid erinevusi, millest mõned tekitasid kindlat soovi ka ise neid meetodeid ja võimalusi kasutada. Samuti leidsid Hepokulta kooli õpetajad meie kogemustest üht ja teist, mida nad sooviksid oma koolis juurutama hakata.
Peamised erinevused olid:
Mida sooviksime ehk ka oma koolikorralduses rakendada? Suureks sooviks oleks kindlasti tasemeõpikute olemasolu, mis toetaks õppekorralduse paindlikumat ja kiiremat kohandamist vastavalt õppijale. Sooviksime, et riiklikult loodaks abiõpetaja või tugiõpetaja ametijuhend ning ametipõhine palgasüsteem, mis tooks vastava ettevalmistuse ja haridusega inimesed haridussüsteemi õpetajatele toeks. Sooviksime rahastust, mis kataks muukeelse õppija ettevalmistava aasta keele ja kultuuri õppimiseks, et siis hakata tegelema riikliku õppekava täitmisega. Need on muidugi suured eesmärgid ja meie saame vaid olla siin sõnumi viijaks ja mõttevahetuste ärgitajaks. Nüüd aga need asjad, mida õpetajad arvasid, et võiksime kohe ise katsetama hakata olid: hommikul koos päeva alustamine tervitusega (laps saab valida sobiva tervituse pildilt); õuevahetundide pidamine; boonussüsteem eesmärkidest kinni pidavatele õpilastele (lapsed saavad ise valida omale boonuse, milles lepitakse õpetajaga kokku); füüsilise rahutusega kimpus olevatele lastele raskuspatjade tegemine ja kasutada andmine või kummilintide sidumine lauajalgade vahele, et anda võimalus lapsele vaikselt liikuda ja oma ärevust maandada. Kindlasti jätkame koostöise koolikorraldusega, õpilaste märkamisega, nendest õpihimuliste inimeste arendamisega ning hoolimisega.
Hepokulta kool võttis meilt toreda mõttena kaasa Stuudiumi ja selle võimalused; pika või paaristunni pidamise, et õpetajad ja tugispetsialistid ei peaks pidevalt mööda majasid ringi jooksma (õppetöö toimub seal kolmes majas) ja logopeedi kaasamise õppekorraldusse, sellest tunnevad nad väga puudust.
Me oleme väga tänulikud võimaluse eest saada ja jagada kogemusi Soomes, meil vedas meie võõrustajatega, kes tõesti olid tähelepanelikud ja hoolivad. Lisaks koolikorralduse teadmistele saime ka väärt teadmisi Turu linnast, selle ajaloost ja praegusest elust ning tundsime, et ega me nii erinevad polegi.
