Eduard Püttsepp 1902 - 1941
Elulugu
2. augustil 2002 möödus 100 aastat Eduard Püttsepa, väljapaistva pedagoogi ja kultuuritegelase sünnist
Eduardi isa Jakob oli tulnud Tartusse Kiressere (Kiressaare) talust Tähtverest. Selles talus oli viis last, Jakob neist kõige vanem, kellest pidi saama talu pärija. Saatuslikuks sai Jakobile abiellumine mõisas üles kasvanud toatüdruku, kauni Mariega (sünd Grünberg), kel polnud aga suurt kaasavara. Kirassere talu peremees jättis seetõttu vanema poja talust ilma. Talu läks järgmisele pojale Märdile, kes oli koolmeister. Jakob ja Marie asusid elama Tartusse, kus Jakob hakkas pidama voorimehe ametit. Peresse sündis kaks poega- Juhan 1898.aastal ja neli aastat hiljem Eduard. Perekond oli harmooniline, seal valitses armastus, hariduspüüe ja ilumeel. Kahjuks kaotasid pojad ema varakult, jäädes vaeslasteks: Tartus möllasid rõuged. Ema Marie läks sauna ja, astunud leiliruumi, kohtas laval istumas rõugehaiget naist. Küll põrkas ta ehmatusega tagasi, kuid leiliaurus nakatus ometi. Ema oli neljakümneaastane, kui suri rõugetesse 1918.aastal. Eduard oli siis 16-aastane. Tema luuletusi lugedes saame aimu, kui lähedane oli pojale ema ja kui valuliselt poeg tema kaotust üle elas. Jakob ei elanud oma armastatud naise surma üle. Nagu mäletavad pojad, ei saanudki isa enam jalgu alla ning suri 7 aastat hiljem- 7.juulil 1925, olles 60aastane. Pojad jäid kahekesi. nende vahel valitses üksmeel ja sõprus- nad olid mõttekaaslased. Tihti tuli tühja kõhtu kannatada: mõlemad käisid alles koolis. Tädi Liine Lutu talust Rõhu külast sõitis aeg-ajalt linna ja tõi poistele toidupoolist.
Eduardi haridustee jätkus Tartu Õpetajate Seminaris, kus oli tol ajal väljapaistev õppejõudude kaader. Eduard oli mitmekülgselt võimekas. Ilumeel ja kõrgeetilisus avaldusid kirjanduslikus tegevuses luuletajana ning väljapaistvas kunstnikuandes. Tema linoolõiked illustreerisid koolis väljaantavat almanahhi.
Tuli päev, kus mõlemad vennad pidid otsustama, kumb neist astub Tartu kunstikooli Pallasesse, teine aga asuks õpetajana tööle ja venda õpingute ajal toetama. Vennad võtsid liisku. Pallasesse astus Juhan. Eduard aga lõpetas 1925.aastal Tartu Õpetajate Seminari. Sel ajal valiti valdades õpetajaid niimoodi, et tuli isiklikult kohale minna (vahel oli saabunuid terve hulk) ja vald valis endale sobivaima. Teised jätkasid otsinguid. Eduard töötas Kambjas Unipihas ja , abiellunud Luise Arroga 1927.aastal, said mõlemad töökoha Ahja valda Tartumaale.
Eduard rajas Ahja endisesse mõisahoonesse 6-klassilise algkooli, mis alustas tööd 1929/30. õppeaastal. Temast sai selle kooli juhataja. Perre südis neli tütart: Mai (1929), Mall (1931), Ell (1934), Tiiu (1938). Pedagoogitöös Ahjal avaldusid Eduardi mitmekülgsed anded: suurepärase organisaatorina näitas ta end noorkotkaste ja maanoorte juhina. Koolimaja saalis lavastas ta aga klassikalisi teoseid (Kitzbergi "Kauka jumal", "Püve talus", Hella Vuolijoe "Juuraku Hulda", "Niskamäe naised" jt), olles ise nii suurepärane lavastaja kui ka näitleja, tehes ise dekoratsioonid.
E. Püttsepast kujunes esimese Eesti vabariigi ajal tõeline kultuuri-ja hariduselu juht. Tema projekti järgi ehitati vanast mõisaaidast ümber rahvamaja, kus hakati etendama näidendeid, pargis aga toimusid tema eestvedamisel või kaasabil spordivõistlused, tuletõrjepeod, maanoorte ja noorkotkaste pidustused. Suviti organiseeris ta koolimajja lasteaia, kusjuures kasvataja oli erialase koolitusega ja väljastpoolt kohale kutsutud.
E. Püttsepp organiseeris ka Eesti Tarbijate Kooperatiivi Ahja kaupluse, olles juhatuse esimees. See oli nägus ja kaubaga rikkalikult varustatud kauplus 30.aastate lõpus Ahja-Räpina teeristil. See loodi vastukaaluks üle tee asuvale Ahja viinapoele. Oluline oli tema osa karskusliikumise edendamisel, need aated pärinesid juba seminari-aegadest.
Õhtutundidel andus Eduard kabineti vaikuses kirjanduslikule tegevusele, kirjutades luuletusi ja pikemaid jutustusi.
Võib vaid imetleda selle väljapaistvalt andeka inimese loomingulist energiat. Lisaks koolitööle oli ta suurepärase kõnemehena armastatud ja oodatud lastevanemate ringkondades. Teda paluti nii lapsi ristima kui ka matustel hauakõnet pidama.
Kõige selle suure töö kõrvalt leidis Eduard aega maja ehitamiseks Järveotsale, mis rajati vana mõisa õlleköögi vundamendile 1930.aastate lõpus. Osa pikast õlleköögist jäi aida jaoks, kus on praeguseni säilinud õlleköögi müürid (Illimari tänav 8). Mõisa õlleköök oli Friedebert Tuglase lapsepõlvekodu.
Kooli aiad leidsid Eduard Püttsepa poolt erilist tähelepanu. Ta rajas uue õppe-katseaia, kus eri taimed ja viljasordid olid katselappidel varustatud nimesiltidega. Aeda ehtis kaunis kiviktaimla. Koolimaja ümbrus oli kaunis: nöörsirgeid kruusatatud kõnniteid ääristasid pikad lillepeenrad astrite, lõvilõugade ja teiste dekoratiivsete taimedega.
Kõik see suur ja mitmekesine tegevus sai võimalikuks tänu abikaasa Luise abile ja toetusele, kes töötas samas koolis õpetajana.
Eduard Püttsepa, Ahja koolijuhataja kauni ja suure elu katkestas julmalt sõda 1941.a suvel, mil võimuvahetuse ajal valitses omakohus. Omakaitse vahistas E.Püttsepa 11.juulil 1941. Pärast nädalaid kestnud kinnipidamist koonduslaagris mõrvati ta fašistide käsilaste poolt Tartu-Viljandi maantee ääres koos teiste vangidega. Ta hukkus 39-aastasena. Katkes suurepärase ja mitmekülgselt võimeka inimese elutee. Ometi jõudis ta teha uskumatult palju, nagu oleks ta kõigega kiirustanud. Kuna me tänini ei tea täpselt E. Püttsepa haua asukohta, on omastel kombeks viia lilli sümboolselt Jalaka liini mälestusmärgi jalamile.
Suure pedagoogina ja erakordselt võluva ning andeka isiksusena on Eduard Püttsepp kujundanud paljusid noori ausateks ja hariduspüüdlikeks inimesteks. Tema elutöö suurust ja sügavust iseloomustavad ehk kõige eredamalt ühe tema õpilase sõnad, mis öeldud Ahja kooli õpilaste kokkutulekul tema tütrele Maile: "Teie isa on meile püha". See on kauneim väärtushinnang, millega võib pärjata inimese elutööd.
Ell Saviauk,
Tallinna Muusikakeskkooli õppejõud,
Ed. Püttsepa tütar
-----------------
V.a Ell Saviauk
Ahja Keskkooli pere tänab Teid südamest oma isa ja Ahja Keskkooli esimese juhi Eduard Püttsepa eluloo kirjapaneku eest.